LOENGUD JA ESINEMISED
Mulle meeldib enese jaoks inspireerivaid ja intrigeerivaid teemasid loenguteks lugeda. Nii mõnigi teema on tänu sellele, et olen seda loenguks ette valmistanud, minu jaoks palju selgemaks saanud. 
Aeg-ajalt - kui jagub aega ja energiat - astun üles ka huvitavatel ja intrigeerivatel konverentsidel/seminaridel.


 
Viimaste aegade põnevamad loenguteemad on olnud järgnevad:

*Kuidas täita enda "tassi"?"

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga ja positiivseid emotsioone. Paljud meist võrdsustavad positiivsuse rõõmuga. Mis sa hing aga siis teed, kui põhjust positiivseteks tunneteks ei leia?  Elu toob meil raskeid emotsioone nt viha, hirmu, kadedust, ärevust, kurbust, abitust, üksildust ise kohale. Elu toob muidugi ka positiivseid emotsioone. Kui ajad on head, on ka positiivseid tundeid rohkelt, aga kui ajad on keerulisemad, siis positiivsete tunnete eest vastutame ise, et neid me elus oleks. Kas sa märkad seda, mis on praegu hästi? Kuidas enda "tassi" täita", kui ajad on rasked? Aga äkki on hoopis nii, et me õnneseisund pole mitte õnneasi – et ühtedel veab ja teistel mitte ning ei sõltu nii palju sellest, mida elu meile toob, vaid et see on enda oskus luua ise oma ellu positiivsust? 

*Mis meil tekitab üldse positiivseid emotsioone? 

*Mida teadusuuringud positiivsete tunnete kohta ütlevad? Kui palju neid võiks elus olla, et tekiks heaolutunne ja rahulolu eluga? 

*Võltspositiivsuse toksiline mõju

*Kuidas suurendada positiivsust ja seeläbi oma rahulolutunnet eluga?


*Läksin endast välja. Ei tea, millal tagasi tulen.

Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel. Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellisetel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut – minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. 

Nii nagu tuletõrjealarm on me abimees, et meid ohu eest hoiatada, nii püüab ka me ärevus meid käivitada, et me end ohu eest kaitseksime. Nii nagu tuletõrjealarm on vastik kuulata, on ka ärevus ebameeldiv taluda ja meil igaühel on elupõliselt sissejuurdunud automaatsed käitumisviisid, millele me ärevus meid lükkab.

Selle asemel et rahulikult oma seisukohta selgitada, arukalt tegutseda, jääda enese ja teiste suhtes lahkeks, hakkame oma ärevust kuidagi reguleerima. Sageli kordame automaatselt vanemate ärevuse maandamise viise. Võibolla nägid päritoluperes, et eriarvamuste puhul kehtestati ennast jõuliselt läbi konflikti või vastupidi – vähemalt üks valis vaikida. Ühel isa jõi, teisel ema koristas end segaseks, kolmandal oli vanemal kõrvalsuhe, neljandal tegi isa hommikust hilisõhtuni tööd, viienda ema sõi ärevuse vähendamiseks kooki. Nii mõnelgi inimesel meenub, kuidas tema vanem pidevalt pead valutas. Kõigi nende käitumisviiside taga peitubärevus.

Suhtes nuheldakse enda suutmatus oma ärevusega toime tulla sageli kaaslase peale. Meil on vaja teadvustada, et me suhete kvaliteet (mitte ainult suhe teistega, vaid ka iseendaga) sõltub päris palju sellest, kuidas me oma suhtes ärevusega toime tuleme.

*Millised on meie põhilised ärevuse maandamise viisid ja kuidas need mõjutavad meie suhteid?

*Kuidas kaotuste ja ebaeduga hakkama saada.

Õnnetunne ja rahulolu eluga on väga suures osas sõltuv sellest, kuidas me kaotuste ja ebaeduga oskame toime tulla.

Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis, kui hõbelusikas parasjagu suus on.

Kaotused ja ebaedu on elu paratamatud komponendid. Selleks, et kiiremini ebaedust toibuda, on tark teada, milliseid toimetulekustrateegiaid ma kasutan. Ehk on veel midagi, kuidas end hoida ja toetada, kui elu on vaiba alt tõmmanud?Rahulikuks ja neutraalseks jäämine on paljudele kättesaamatu unistus, mida ühe koolitusega ei õpi. Küll aga saad loengusuurida, kuidas Sina kaotustele ja ebaedule reageerid. Mis Sinus toimub, kui asjad ei lähe nii nagu tahaks? Kuidas ebaeduga paremini hakkama saada?

*Naise arhetüüpide mõju maailmasõdadejärgsele moele.
Kuni esimese maailmasõjani usuti, et belle epoque’i mood oma pikkade kleitide ja korsettidega kestab igavesti ning naised liigavad trajektooril kinder – kirche – küche. Esimeses maailmasõjas hukkus massiliselt mehi ja rahvas kainenes, esimest korda asusid naised tööle – halastajaõdedena, telefonistide ja telegrafistidena. Ilma töötava naiseta poleks olnud revolutsiooni rõivamoes.

Need mehed, kes rindelt naasesid, igatsesid unustada sõjaõudusi ning otsisid elust ja naistest muretust, elurõõmu, seksuaalsust, sensuaalsust. Maailmasõja järgses eufoorias kadus pikk kleit – kuidas sa vihud ööklubis tšarlstoni tantsida pikas kleidis? Ja korsett, kui aastasadu naisi pitsitanud ja nende väge ahistanud vabadust piirav väljamõeldis, lendas ajaloo prügikasti. Naised lõikasid juuksed lühikeseks, meik muutus ameerika filmide eeskujul vambilikuks. Kõik vahendid Tütarlapse ja Armastaja arhetüübi arsenalist võeti käiku, et püüda sõjas ellujäänud ja posttraumaatilise stressi käes vaevlevate meeste tähelepanu.

*Naise arhetüübid tööalaste väljakutsete teenistuses.
See, kui tõsiseltvõetav ja autoriteetne naine oma tööpostil on, sõltub loomulikult tema haridusest, oskustest ja kogemusest. Aga mitte ainult. Sama oluline on tunda ennast, olla teadlik, mis energiat ma endast kiirgan. Millisena ma tahan olla tööl tajutud? Kuidas erinevaid arhetüüpe enda heaks oskuslikult tööle panna? Naise välimus, hääl, maneerid, rääkimise laad, temast kiirguv energia räägivad tema eest ja loovad pildi sageli enne, kui tema teadmised ja kogemused välja tulevad. Mõtiskleme ka naise töörolliga kaasnevate stereotüüpide üle ja uurime arhetüüpide mõju stereotüüpide kujunemisele.
 
*Miks purunevad paljud suhted siis, kui peres on väikesed lapsed?
Kuigi noortel partneritel on romantilises faasis sageli uskumus, et väike laps muudab nende suhte veelgi õitsvamaks ja romantilisemaks, liites nad veelgi tugevamini kokku, saab lapsest liitja asemel pahatihti hoopis lahutaja, kuna lapsega kaasnevad elumuutused võivad vanemad romantilisest faasist üllatavalt kiiresti argipäeva ja võimuvõitlusesse lükata.

*Kärgpere – mood või paratamatus.
Kuni surm meid lahutab… Seda lauset võeti vanadel aegadel palju tõsisemalt ja siis oli kärgpere loomise peamine põhjus tõepoolest lapse ühe bioloogilise vanema surm. Ja kuigi ka siis armuti püsisuhtes olles pettumuste trotsiks, polnud lahutamine enne eelmise sajandi keskpaika veel ühiskonna silmis soositud.

Ajad on muutunud.

Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades ning julgustades isikliku õnne otsimist ning tähelepanu pööramist oma isiklikule arengule. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus…

Praegusel ajal lahutab inimesi valdavalt enam mitte surm, vaid elu.

Otsime vastust küsimustele:
Kelle oma on laps pärast lahutust?
Miks just mehed lahkuvad enamasti esimestena väikeste lastega perest ja moodustavad kärgpere?
Kas kärgperel on eelmisest suhtest pärit lapsele pakkuda peale valu ka mingit võlu?
Kas üksi jäänud partneril on õigus keelata suhtest lahkunud partneril integreerida last oma uude suhtesse?
Milline elukorraldus tekitab lapsele pärast vanemate lahkuminekut ja kärgpere moodustamist kõige väiksemaid hingehaavu?
Mida peaks silmas pidama kõik kärgpere osapooled (nii uude suhtesse siirdunud partner, uus partner, eelmisest suhtest pärit laps, ekspartner kui ka vanavanemad), et kärgpere toimima saada?
Milliseid apsakaid teha, et kärgpere elukorraldus kindlasti untsu läheks ja et laps selles end võimalikult halvasti tunneks?

*Lahutusjärgne elukorraldus lastega peres. Mis on lapsele parim?

Lahkumineku-järgne ja kärgpere-eelne suurim väljakutse vanematele on panna paika lapse vajadusi arvestav elukorraldus – kas lapsel saab olema üks kodu ühe vanemaga ning ta kohtub aeg-ajalt ka teise vanemaga või on tal kodu nii ema kui ka isa juures. Sellest sõltub otseselt vanema edaspidine osalus lapse kasvatamises.

Ameerika kliinilise psühholoogi dr. Richard A. Warshak’i lahkel loal tahan siinkohal tutvustada tema 2014 aastal avaldatud artiklit, millesse on oma panuse andnud ning kirjutatut ametlikult tunnustanud 110 mainekat psühholoogi üle maailma, sealhulgas ka Soomest ja Rootsist. See on värskeim ja ulatuslikuim metauuring kirgikütvas valdkonnas nagu lahutusjärgse elukorralduse lühi- ja pikaajaline mõju lapse arengule, keskendudes kahele küsimusele:

1. kas alla nelja-aastased lapsed peaksid jääma pärast lahutust ühe vanema ehk siis põhihooldaja juurde või on lastele parem, kui nende vanemad lepivad kokku jagatud vanemluses ning laps veedab oma elu mõlema vanemaga eraldi?

2. kas alla nelja-aastased lapsed peaksid igal ööl magama ühes kodus või võiksid nad ööbida mõlema vanema kodus ning millised tagajärjed kummalgi variandil lapsele on?



Loengute hinnad on kokkuleppelised, sõltudes tellija võimalustest ja vajadustest ning minu ajagraafikust.
Loenguid saab tellida loomulikult ka muudel teemadel. Olen uutest väljakutsetest alati põnevil.


Kontakt