Vikerraadio Peresaate salvestused:


Kuidas su mina-eristumise tase mõjutab su suhteid?
26. detsember 2021
Saatekülalised: pereterapeudid Auli ja Tiit Kõnnussaar.
Igaühele on eluliselt oluline kuuluda meile tähtsate inimestega kokku – olla Meie. Samal ajal on meil vaja olla ka Mina ise, olla teadlik oma vajadustest, soovidest, piiridest, veendumustest.

Ega see lihtne pole. Mõni inimene teeb nii, nagu ta partner või sõbrad ütlevad. Teadmatagi, mida ta ise asjast arvab. Mõni teine ei suuda lahkarvamuse puhul teisele rahulikult oma seisukohta väljendada, vaid tõttab hoopis kolmandale kurtma kui valesti temaga käitutakse. Aga mõni on jälle selline, kes näeb pindu kõigi teiste silmis, aga enda silmas palki märgata ei suuda. Temalgi on oma minaga segased lood – tal läheb pingelises olukorras mingi emotsioon kiiresti lõkkele, hääl või halval juhul ka rusikas tõuseb enne, kui ta kainelt asja üle järele mõelda suudab. Kõigil neil käitumisviisidel on ühine nimetaja – inimest lükkab sellistel viisidel käituma sügaval lainetav ärevus, selline käitumine on antud olukorras parim toimetulekuviis oma ärevuse maandamiseks. Millega see ärevus ise aga seotud on?

Oleme mitmes saates muude teemade kõrval käsitlenud mina-eristumise taset. Mina-eristumise tase on justkui isiksuse vundament, mille peale me ehitame oma suhted endaga, teistega ja maailmaga. Kõikuva vundamendi peale stabiilset maja ju ei ehita. Mina-eristumise tase määratleb inimese isiksuslikku küpsust.

Laias laastus tähendab see inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab, seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega kaotamata võimet olla Mina ise. Mina eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel.



Kuidas mõjutab vanema depressioon last? 12. detsember 2021
Saatekülaline: pereterapeut Kiira Järv.
Eestis on umbes 75 000 depressiooni all kannatavat inimest. Nad on kellegi lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad. Seega depressiooniga kokku puutuvate inimeste ring ulatub mitmesaja tuhande inimeseni.

Meil kõigil võib olla mõnikord kergelt depressiivseid meeleolusid, kus rõõmu ja energiat napib ja elu ei näi tore. Depressiivsel skaalal on aga tumedam ots, kus inimese meeleolu on juba pikalt ja pidevalt rõõmutu, jaksu midagi teha pole ning tunneli lõpus valgust ei paista. Depressiooni iseloomustab jõuetus, huvipuudus, toimetuleku langus, motivatsiooni kadumine, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine ning suhteprobleemid. Inimene ärritub kergemini, teda saadab pidev ärevus, hinges on tühjus. Inimese uni muutub, ta kas magab halvasti või vastupidi – magaks kogu aeg. Ta söögiisu võib olla kadunud või vastupidi – ta sööks kogu aeg. Depressiivsel inimesel on raske olla kellegagi lähedases kontaktis. Tal on raske enese eest head hoolt kanda. Veel raskem on tal kellegi teise eest hoolitseda.

Iga laps on väärt seda, et ta vanemad on tema jaoks tähelepanelikult ja hoolivalt olemas. Iga lapsevanem soovib, et ta lapse tiivad kannaksid. Suurim kingitus, mida üks lapsevanem saab loomuliku hoole ja lapse vajaduste rahuldamise kõrval oma lapsele anda, on enda õnnelik, rahulduspakkuv elu.

Paljudel niimoodi ongi. Aga sugugi mitte igaühel. Mõni laps kasvab üles depressiivse vanema tiiva all. Milline mõju on depressiivsel vanemal oma lapsele? Mida tunneb üks laps, kui tema vanem on depressiivne?




Miks me naerame? 28. november 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Naer on siiras reaktsioon, kui sa oled lõbustatud. Siiralt naermiseks peab meil olema kontakt oma sisemise lapsega. Aga naerul on ka muid ülesandeid. 

Me naerame, et näidata kokkukuuluvustunnet. Naerame, et siluda suhteid, nõustuda, et näidata koostöövalmisdust ja sümpaatiat, et saada üle ebamugavustundest või piinlikust vaikusest. Naerda võib viisakusest, soovist meeldida. See on sotsiaalne naer.

Naer võib olla võimu sümbol. Naerda võib kahjurõõmust ja üleolekust. Kellegi üle naermisega arvatakse ta sotsiaalsest grupist välja, näidatakse talle koht hierarhias kätte. Naer võib olla ka vastuhaku sümbol, nii saab naeruvääristada võimu, kui enam midagi muud üle ei jää.

Naer nakkab. Mõnikord naerad ainult selle pärast, et teine naerab, mitte selle pärast, et sul on endal kohutavalt naljakas. Tuttava ja sulle meeldiva inimese naer on nakkavam, kui inimene on sulle ebasümpaatne, siis sa tema naerust reeglina ei nakatu. Naerdes tekib kontakt teis(t)e inimese(te)ga. Sarnane huumorimeel valideerib suhteid.

Mõni inimene oskab naerda oma ebaõnnestumiste üle.  Teine on kogu aeg nii tõsine, et midagi ei aja teda naerma. Aga sama õudne kui ummistunud naljasoon on ka mõnede inimeste komme iga asi naljaks keerata. Järjepidev nalja tegemine on suhteliselt kindel märk maandamata sisepingeist. Suure tõenäosusega võib tal olla raskusi ka iseendaga kontaktis olemisel. Teemad, mis inimesele nalja teevad, on otseselt seotud alaväärsuskompleksidega meie alateadvuses. Mõni inimene ikka kohe peab iga kord, kui jutt seksuaalsusele läheb, onu Heino väärilise nilbuse viskama.

Hea huumorimeelega inimestel sünnivad ebaõnnestumistest mõne aja möödudes lood. Huumor aitab neil need luhtumised justkui teise võtmesse panna. Inimesed, kes enda üle suudavad naerda, tunnistavad ka kergemini oma vigu ja ebaõnnestumisi ning liiguvad kiiremini konfliktist lahenduse faasi. Nii et eluterve võime naerda mitte ainult ei soodusta kontakti teiste inimestega, vaid aitab leida kontakti ka iseendaga. Terve inimese tunnus on võime enda üle naerda.

Suhtesõltuvus ja kaassõltuvus. 14. november 2021
Saatekülaline: suhte- ja kaassõltuvusnõustaja Kert Grünberg.
Sõltuvusse võib jääda mitte ainult alkoholist, narkootikumidest, šokolaadist, poodlemisest ja töötegemisest, vaid ka suhetest. Räägime inimestest, kelle jaoks suhe - meie - on palju tähtsam kui mina, kes taluvad suhte nimel ära partneri ebameeldiv käitumine ja ei kehtestata oma piire.

Enamasti satub kaassõltuvusse hea inimene, kes on oma lähedase sõltuvuse või probleemi osaliselt või täiesti enda õlule võtnud. Sellele inimesele meeldib võtta vastutust, teist aidata ja olla vajalik. Kaassõltlane vabandab teise inimese ebameeldiva käitumise või sõltuvuse enda jaoks välja. Ta pelgab, et kui ta oma kaaslase hülgaks, ei saaks ta kaaslane ise kuidagi oma probleemiga (või eluga) hakkama.

Ka suhtesõltlane kardab olla isekas ja öelda ei. Sellel heal inimesel võib olla raskusi oma piiride seadmisega, eneseaustuse väljendamisega ning oma soovide ja vajaduste eest hoolitsemisega. Ta klammerdub oma lähedase külge, mõnikord sulandumiseni välja. Oma vajadused jäävad tal kõrvale. Peaasi, et suhe kestaks, sest ilma suhteta ei kujuta suhtesõltlane elu ette.
Iga suhtesõltlane pole veel kaassõltlane, küll on aga kaassõltlane tavaliselt suhtesõltlane. Mis toimub sellise sõltlase hinges?


Paarisuhte tüübid. 31. oktoober 2021
Saatekülaline: pereterapeut Julia Laanemets.
Kui inimene on stressis, väsinud, raskete emotsioonide küüsis või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temas automaatsed "roomaja aju" käitumisviisid: ründa, põgene või tardu. Selliseid olukordi võib tekkida igas paaristuhtes. Selle asemel, et lahkelt oma seisukohti väljendada, teise osapoole arvamus ära kuulata ja teha sõbralikult koostööd, hakatakse oma tõe ja õiguse nimel teist ründama, põgenetakse garaaži, tööle, sotsiaalmeediasse või alistutakse domineerivama ja tugevama partneri survele.
Kuidas väljenduvad need toimetulekuviisid paarisuhtes? Pereterapeudid on kaardistanud inimeste automaatsete reageerimisviiside järgi 4 enamlevinud suhtetüüpi:
domineerija – alistuja
domineerija – vältija
domineerija – domineerija
vältija – vältija
Mis siis saab, kui kokku saavad "tiigritüüpi" domineerija, kes seisab oma tõe ja õiguse eest ning "kilpkonnatüüpi" vältija? Mis juhtub suhtega, kus on kaks vältijat? Milline on sinu suhte dünaamika – kas oled pingeolukorras pigem aktiivsem pool, kipud alistuma või oled hoopis rohkem see, kes kilpkonna moodi tahaks olukorrast eemalduda kaitsvaks kilbiks tõstetud ajalehe alla või teleriekraani?


Testi oma vaimuseisu. 17. oktoober 2021
Saatekülaline: pereterapeut Marlen Tammsaar-Ojamets.
Me võiksime osata tulla toime nii eluraskustega kui näha elu helgemat poolt. Oma teel kohtame ju nii seda kui teist. Pole mõtet olla võltspositiivne ja pigistada silmad kinni katsumuste ees, samas võiksime ka rasketel aegadel tunda, et elus on siiski ka midagi head. Paljudele meist tundub, et raskel ajal rõõmustada on peaaegu et võimatu. Aga rõõmu kõrval on veel teisigi häid tundeid - tänulikkus, sügav sisemine rahu, huvi, lootus, uhkus, lõbustatus, inspiratsioon, imetlus, vaimustus, armastus. Kas neid võiks oma ellu lubada ka siis, kui olud on keerulised?
Argipäevas (mitte kriisisituatsioonis) on neutraalseid või positiivseid hetki tavaliselt rohkem kui negatiivseid, aga need libisevad paljudel meist üldisesse heaoluseisundisse jälge jätmata nagu mööda teflonpinda alla, samas kui negatiivne jääb kui takjapaberisse kinni.
Kuulaja saab võimaluse mõtiskleda, millistest tunnetest see lai ja hägus mõiste – hea vaimne seisund – koosneb? Soovi korral saab teha ühe igapäevaelu kandvad emotsioone näitava testi. Millal ja milliseid meeldivaid tundeid Sa koged? Kas üldse koged?
Mida ütlevad teadusuuringud selle kohta, milline peaks olema meeldivate ja raskete emotsioonide omavaheline suhe, et me saaksime öelda – mul on hea olla!
Oma emotsionaalse seisundi testi inglisekeelne originaalversioon on leitav siit!


Positiivse ja negatiivse mõtlemise mõju. 3. oktoober 2021
Saatekülaline: koolitaja Alar Ojastu.
Koolitaja Alar Ojastu ütleb, et inimese oskus tagasilöökidega toime tulla mängib sihtide saavutamisel elus, suhetes, äris ja spordis suuremat rolli kui loomuomane anne või töökus. Me ei saa muuta oma geenipagasit, aga saame arendada oskust toime tulla tagasilöökidega, mis inimest paratamatult eluteel saadavad. Selleks on vaja usku enesesse ja elusse. Teiste sõnadega optimismi ja positiivsust.
Uuringud näitavad, et positiivsed inimesed taastuvad tagasilöökidest kiiremini; otsivad võimalusi ja väljakutseid; tulevad paremini toime frustratsiooni, äraütlemiste ja stressiga; säilitavad ebaõnnestumiste järel enesekindluse, entusiasmi ja sihi; ei nuhtle end eksimuste eest; on enesekindlamad, loovamad ja valmis võtma edu saavutamiseks vajalikke riske; saavad edukogemusest tõuke otsida veelgi rohkem edu ning suudavad oma edu tähistada ja tunnustust vastu võtta.
Negatiivsusesse vinduma jäädes oled aga haigustele vastuvõtlikum, su suhted kannatavad, loovus hakkab kiduma ja näed elus vähem võimalusi.
Aga mida teha siis, kui olud või inimese olek on selline, et positiivsust pole kuskilt võtta? Miks me oleme negatiivsed? Mis on võltspositiivsus? Kas meditatsioon võiks olla üks abinõu enda ja oma tunnetega toimetulekuks siis, kui meil pole võimalik toetuda positiivsusele?



NELJAS HOOAEG

Sõpruse ilu ja valu. 23. mai 2021
Saatekülaline: perenõustaja Liina Lehtla.
Sõprussuhted on paljude rõõmude, toe ja mõistmise, aga sageli ka valusate kogemuste allikas. Sõber on ju meie enese valitud perekonnaliige, kes ideaalis rahuldab kolme tähtsat vajadust – me oleme vastastikku olulised, me mõistame teineteist ja me kuulume kokku.
Sõber võib olla meist väga erinev. Mida vanemaks saame, seda olulisemaks mingis mõttes sõbrad muutuvad. Sõbrad on meie mälu toredatest aegadest, kui endal mälu kustuma hakkab; tugi, kui elukaaslased kõrvalt kaovad ja terapeudid, kellele hinge puistata, kui elu on vaiba jalge alt sikutanud.


Raha mõjust suhetele 9. mai 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Raha, lähisuhted, tervis ja eneseteostus läbi töö – on meie suurimate õnnehetkede ja kõige kibedamate valude allikad. Kõigil rahaga oma suhe – ühed kalduvad pigem kulutamise, teised säästmise poole. Ühed on pigem kitsid, teised helded. Meie suhe rahaga mõjutab aga ka lähisuhteid.
Rahast rääkimist ei peeta üldjoones heaks tooniks, sestap ei võta inimesed sageli rahateemasid suhetes jutuks. Ootused või nägemused, kuidas raha peaks sisse tulema ning kuidas seda omavahel jagada/kulutada on aga kõigil olemas.
Raha on üks perede suurimaid probleemide ja tülide allikaid. Raha ajab inimesi lahku, aga samas hoiab ka koos. Raha võib anda ja kulutada kellegi hüvanguks armastuse ning hoolimise sümbolina, aga rahast saab peresuhetes sageli ka kontrolli ja vägivalla sümbol, kus tülitsetakse küll raha teemadel, aga tegelik tüli käib teemal, kellel on peres võim.


Kuidas anda vaimse tervise esmaabi? 25. aprill 2021
Saatekülaline: kliiniline psühholoog ja noorte vaimse tervise portaali "Peaasi" tegevjuht Anna Kaisa Oidermaa.
Kui näeme kedagi, kes on saanud füüsiliselt viga, püüab enamus inimesi teda jõudomööda aidata. Füüsiliste kannatustega on selgem. Need hädad torkavad silma ja me ei jäta haiget saanud inimest tähelepanuta. Mida aga teha siis, kui teisel inimesel on hingehäda või ta on sattunud tumedate mõtete meelevalda?
Hingehäda ees on palju lihtsam silmi kinni pigistada. Lisaks keeruline küsimus – kas astuda ligi ja pakkuda abi? Või peaks inimesel laskma olla ning teda mitte segama? Ja kui pakkuda abi, mida siis peaks tegema? Sageli inimesed lihtsalt ei tea, mida teha.
Kas peaks inimest lohutama, aitama tal näha elu positiivset poolt? "Mõtle positiivselt! Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Tuleb uus ja parem! Iga halb on millekski hea, aeg parandab haavad, läheb üle, elad üle, saa juba üle, võta ennast kätte ja liigu edasi…" on fraasid mida nii mõnigi meist ütleb, kui kellelgi on emotsionaalselt raske. Aga kas sellised ütlused päriselt aitavad?
Mida peaks teadma vaimse tervise esmaabist? Kuidas läheneda emotsionaalselt valutavale inimesele?


Miks meil on elus raske võtta vastu head? Petturi sündroom.
4. aprill 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Igaüks soovib tagasisidet, olla märgatud, tunnustatud ja ka kiidetud. Paraku on meie seas aga päris palju neid, kes ei suuda head tagasisidet vastu võtta.
Kui neile tehakse siiras kompliment, mis neid tegelikult puudutab, kipuvad nad selle sageli tühistama või jutu mujale suunama. Kui kahe inimese vahel tekib ootamatult ehe puudutus, pöörduvad nad sellest sageli ära. Miks siis?
Päris paljudel on raske uskuda, et nad on võimekad ja kompetentsed, kuigi nad on elus või tööalaselt üksjagu palju saavutanud. Neile tundub, et nad on ühed parajad tüssajad, kes on teised kuidagi ära petnud oma fassaadiga, aga kui keegi vaevuks süvenema, siis paljastuks nende tegelik ebakompetentsus. Need inimesed kannatavad petturi sündroomi käes.
o   Neil inimestel on sügav sisemine usk, et nad pole kompetentsed oma tegevustes.
o   Neid saadab sügav sisemine hirm, et ühel päeval saavad kõik teada, kui loll, ebakompetentne ta on.
Reeglina on need inimesed palju saavutanud, aga nad arvavad, et saavutused on tulnud lihtsalt selle pärast, et neil on olnud õnne. Või siis arvavad nad, et nad on palju saavutanud suure tööga, aga töökus ei kõiguta nende veendumust oma ebakompetentsuses.
Miks osad inimesed ei usu, et nad ise tõepoolest on head selles, mida nad teevad?
Kuidas vabaneda sellest tundest, et ma pole piisavalt kompetentne ja hea selles, mida ma teen?


Kuidas olla oma elus natuke rõõmsam? 21. märts 2021
Saatekülaline: psühholoog Helena Väljaste.
Lihtne on olla õnnelik ja tasakaalukas, kui kõik on hästi. Valdavalt on meil elus siiski suuremaid või väiksemaid probleeme – suhtes, tervises, tööl, või panevad lapsed proovile, riigijuhtimine ajab närvi, kehakaal häirib ja ilm on pidevalt halb.
Mõnele inimesele piisab, kui midagi sellest loetelust pole korras ja tal ongi tunne, et kõik on untsus. Mõni inimene on õnnetu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi. Mõni teine aga suudab olla kuidagi tasakaalukas ka siis, kui ta elus on mitmeid probleeme.
Lapsed oskavad olla õnnelikud ilma põhjuseta. Neil on vaja põhjust, et õnnelikust olekust välja kukkuda. Nad saavad kukkudes haiget, kurvastavad millestki ilma jäädes, kardavad tundmatuid asju, aga kui põhjus raskeks tundeks otsa saab, taastub tavapärane heaolu ja rõõmu seisund kiiresti. Paraku on paljude täiskasvanute tavapärane meeleseisund tusane ja nad vajavad mingit põhjust, et õnnelik olla.
Õnnelikkus, rahu ja sisemine tasakaal ei ole mitte mingid ulmelised seisundid, mis saavutatavad ainult siis, kui kõik on hästi, vaid hoopis õpitavad oskused. Keegi ei suuda olla kogu aeg püsivas õnne- või rahuloluseisundis. Aga luua oma päevadesse natuke rohkem rõõmu ja rahulolu on meie võimuses küll.
Elust võiks ehk mõelda kui laulust – seal on salmid, mis on mõnikord keerulised: tervis halb, raha vähe, tööl keeruline, suhted rasked. Aga salmide vahel peab olema refrään. Ja refrääniks võiks olla rõõmu kogemine.
Kuidas tunda rõõmu ülekehalisena?
Kuidas treenida oma meelt, et olla natuke rohkem kohal ja leida seeläbi oma ellu väikseid rõõmuhetki?
Mida räägivad müüdid ja muinasjutud naise seksuaalsusest?
7. märts 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Inimese minapilt kujuneb suures osas kultuuriruumi ja selle väljenduste – uuemal ajal filmide, etenduste, kunsti ja raamatute, läbi aegade aga muinasjuttude ja müütide – vahendusel. Need tekitavad ootusi iseenda, oma rollide ja saavutuste osas. Ja vastassoo käitumise osas. Kuidas kujundavad müüdid ning muinasjutud naise seksuaalset identiteeti?
Pealtnäha oli müütides kangelane mees, kes võitles lohega, seikles seitsme maa ja mere taga ning muu hulgas päästis mõne hädas oleva imekauni tütarlapse. Mees oli subjekt, naine aga objekt, kes ootas kannatlikult päästmist – kes hundi kõhus, kes kristallkirstus või kõrges lossitornis. Neiud olid malbed, vooruslikud, kannatlikud. Tuli vaid õige prints ära oodata ja siis said neist head madonnad, kes sünnitasid mitu last. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi.
Nende ingellike naiste kõrval tavaliselt toimetas alati mõni paha, enamasti elukogenud naine, kes oli maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilju. Vaid mõni üksik naistegelane võttis ise vastutuse oma elu ja saatuse eest – Kaunitar päästis Koletise, tark talutüdruk oma isa. Millest aga tegelikult räägivad nii need vanad tuntud muinaslood kui ka Kreeka jumalannade müüdid?


Emotsioonid - meid liikumapanevad jõud. 21. veebruar 2021
Saatekülaline: pereterapeut Julia Laanemets.
Eks tahaksime kõik olla tasakaalukad ning mitte vihastada laste, partneri, vanemate, töökaaslaste ning poliitikute, lollide ja liiklushuligaanide peale. Aga me pole kaugeltki nii ratsionaalsed olendid, kui tahaks uskuda. Meie lähisuhted pole enamasti üldse ratsionaalsed, vaid pigem emotsionaalsed. Emotsioon tuleb ladinakeelsest sõnast "emovere", mis tähendab liikumapanevat jõudu.
Mõtle, mida oled võimeline tegema, kui sind kannustavad sellised emotsionaalsed seisundid nagu rõõm, armastus, joovastus! Mõni raske tunne – enesehaletsus, viha, hirm, kadedus – võib kogu energia röövida või arutult ja ennast kahjustavalt käituma panna.
Emotsioonid on nakkavad. Sinu emotsionaalne seisund mõjutab inimesi sinu ümber. Eriti neid, kelle seltsis sa palju viibid.

Mis on emotsioonide eesmärk? Milline on emotsioonide mõju meie keha biokeemiale?
Kuidas neid endas aktsepteerida? Miks on raskeid tundeid keeruline taluda? Mida inimesed teevad, et neist lahti saada?
Kas me saame kuidagi oma emotsioone juhtida? Kas on võimalik emotsioone välja lülitada ja üldse mitte tunda?
Miks mõni inimene jääb oma emotsiooni justkui kinni?
Ja eriti oluline küsimus - kas ja kuidas sa koged rõõmu?



Kuidas lahendada konflikte? 7. veebruar 2021
Saatekülaline: religiooniantropoloog ja koolitaja Jaanus Kangur.
Eks igaüks meist ole mõelnud: küll oleks tore, kui teised näeksid maailma niimoodi kui mina. Et neil oleks sama arusaam heast ja kurjast, naljast, suhtlemisest, puhtusest ja poliitikast. Eks igaüks meist, suuremal või vähemal määral on jõudnud ka tõdemuseni, et inimesed ja nende vaated, vajadused ning huvid on mõnikord lausa vihaleajavalt erinevad.
Mis on konfliktide tekkimise põhjused? Milline on konfliktilahenduse minimudel?
Mis aitas põlisrahvastel konflikte lahendada? Kas meil on neil midagi õppida?
Mida on vaja, et teha koostööd? Mis vahe on koostööl ja kompromissil?
Kas elus saab hakkama ka erimeelsusteta?



Mis on isikusehäired? 2. osa. 24. jaanuar 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Isiksushäirega inimesi ei ole meie seas ülemäära palju – vaid umbes 2%. Aga nende seas on mitmeid väga karismaatilisi isikuid, kes võivad oma empaatiavõime puuduse tõttu olla tõusnud karjääriredelil juhipositsioonile. Nende seas on draamakuningannasid, kes tahavad, et elulava prožektorid oleksid ainult neile suunatud. Nende seas on pedantlikult reeglitest kinnihoidvaid inimesi. Nende seas on inimesi, kes ei usu oma väärtusesse ja kes lasevad endale liiga teha nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, sest nad usuvad, et ei saa üksi hakkama ning on alati sõltuvad kellestki teisest. Selliste inimestega on keeruline hoida nii paarisuhet kui sõprus- ja töösuhet.
Mõnikord on ühel inimesel suisa mitu isiksusehäiret välja kujunenud – eriti hull kombinatsioon tuleb kokku näiteks siis, kui inimene usub, et tema on ainulaadne ja väljavalitud (nartsissistlik isiksus), tema kohta reeglid ei kehti ja ta võib lubada endale nende eiramist (antisotsiaalne isiksus) ning kui ta on vaevatud paranoiliste mõtete poolt, uskudes näiteks enda vastu suunatud vandenõusid (paranoiline isiksus).
Tänases saates uurime, mis tähendab histriooniline, nartsissistlik, piirialane, vältiv, sõltuv ja anankastne ehk perfektsionistlik isiksusehäire.

Mis on isikusehäired? 1. osa. 10. jaanuar 2021
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Üldistatult võib öelda, et isiksushäire puhul on inimesel mingi isikuomadus või iseloomujoon - näiteks eneseimetlus, paranoilisus, dramaatilisus, teiste vältimine, hoolimatus, enesekesksus või impulsiivsus oluliselt tugevamini väljendunud kui normisiksusel. Need väga tugevalt väljendunud normist hälbivad käitumised häirivad eriti just teisi inimesi ja teevad paarisuhte hoidmise keeruliseks.
Oluline on märkida, et need jooned on meil kõigil mingil määral olemas – nii eluterve nartsissism, emotsionaalsus, ettevaatlikus kui vältimine. Isiksusehäire puhul läheb inimene mingi joonega tugevalt üle võlli. Inimene ise ei saa aga enamasti aru, et nad ei sobitu normi piiresse. Isiksusehäirega inimesed tajuvad maailma omamoodi ning käituvad mingites olukordades pidevalt endale omase mustri kohaselt, mida nad ei suuda muuta.
Tänases saates uurime, mis tähendab paranoiline, skisoidne ja antisotsiaalne isiksusehäire.



Lapsepõlvemustrite mõju. 13. detsember 2020
Saatekülalised: kliinilised psühholoogid, skeemiterapeudid Kaia Kastepõld -Tõrs ja Inga Ignatjeva.
Pingelises olukorras reageerivad inimesed erinevalt. Mõni vihastab ja hakkab teisi süüdistama, teine alistub olukorrale. Kolmas tahaks lihtsalt põgeneda. Neljas hakkab veiderdama. Viiest korraldab tõelise draama. Kuues ei võta mingit vastutust. Mõni suudab ka keerulisimas olukorras jääda peaaegu alati rahumeelseks ja adekvaatseks.
Kui öelda vihastajale: "Jää järgmisel korral rahulikuks!" või soovitada ohvrimeelsele alistujale, et ta ei laseks endale pähe istuda, siis võib ta nõustuda, et nii oleks õigem ja targem tõesti. Aga kui pingeline olukord käes, reageerib ta enamasti harjumuspärasel moel nagu käivituksid temas automaatselt mingid sisemised arvutiprogrammid. Tänapäeva psühholoogia kutsub neid harjumuspäraseid programme või mustreid skeemideks.
Skeem on nagu rada, mida mööda oleme hakanud astuma lapsepõlves ja mida tallame automaatselt korduvalt kogu elu jooksul. Tuttaval rajal on turvaline käia. See võib tekitada kannatusi, aga me oleme neid õppinud taluma, seega tundub meile meie käitumine - vihastumine, alistumine, põgenemine, jne - normaalne ja ainuvõimalik. Skeem on nagu lihas, ta tugevneb kordamise tagajärjel.
Metafooride keeles võib öelda, et ühe inimese isiksuse sees elaksid oma iseseisvat elu alaisiksused, kel igaühel oma nägu ja tegu. Nagu pöialpoiste perekond – meie sees elab Hellik, Toriseja, Õnneseen, Ninatark, Häbelik. Neil tegelastel on omad uskumused – mõned neist pisendavad meid, ("ma pole armastust väärt", "mul niikuinii midagi ei õnnestu"). Või teevad need uskumused inimesi ebakohaselt, nartsissistlikult suureks ("mul on alati õigus"). Mõnikord ei saa need sisemised tegelased omavahel isegi läbi – sisemisest lapsest juhitud osa tahaks süüdimatult afääri sukelduda, ettevaatlik ja moraliseeriv osa aga keelab seda tegemast ja nii leiame end nii mõnigi kord sisemisest konfliktist – kumb jääb peale?
Kust need skeemid pärit on? Millal skeemid aktiveeruvad? Kuidas inimesed ise enda skeeme märgata võiksid? Kas me saame oma skeeme muuta?


Kuidas end kaitsta emotsionaalse vägivalla eest? 29. nov. 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Emotsionaalne vägivald võib toimuda nii varjatud kui varjamatul kujul. Nähtav vägivald on näiteks avalik alandamine või kritiseerimine. Peidetud emotsionaalne vägivald on peenem ja salalikum, kuid täpselt sama hävitav. See võib ennast varjata peentes vihjetes, silmade pööritamises, naljades.
On ka teatud käitumisviise, mida võib pidada emotsionaalseks vägivallaks. Neil on isegi oma nimi – sümboolne vägivaldne käitumine. Siia alla kuulub heidutav käitumine, näiteks uste prõmmimine; seina tagumine; nõude, mööbli ja muude esemete loopimine; ebaturvaliselt sõitmine, kui ohver autos on; ohvrile oluliste asjade hävitamine.
Kuidas saada aru, et sinu kallal tarvitatakse emotsionaalset vägivalda? Mida ette võtta, et saavutada olukorra üle mingigi kontroll ning ennast kaitsta? Kuidas ennast aidata? Kuidas partneriga sellest rääkida?



Teekond küpse mehelikkuseni. 15. november 2020
Saatekülaline: psühholoog Kristjan Puusild.
Neli arhetüüpi – Kuningas, Maag, Sõjamees ja Armastaja – moodustavad kokku küpse mehe hingeelu põhistruktuuri, luues justkui nii erinevatest algkujudest ühtse meheliku terviku.
Iga naine tahaks, et tema mees oleks kui Kuningas – võimas, õiglane, väärikas, kes kannaks vastutustundlikult hoolt oma kuningriigi eest, olgu selleks siis perekond või ettevõte. Kõik naised unistavad, et mees oleks kui Maag – loov ja tark, kes leiaks lahenduse igale probleemile ja väljakutsele. Naised soovivad näha enda kõrval Sõjameest – julget, tugevat, vastupidavat, kes vapralt võitleb oma eesmärkide eest ja oma kallima nimel läheb kasvõi lohega kartmatult silmitsi. Ja milline naine ei igatseks koos olla Armastajaga – truu ja pühendunud partneriga, kes tunneks armukunsti nii kehalist kui hingelist poolt?
Õnnega on koos need poisid, kes kasvavad koos küpse meheliku isa või mehega, kes aitab neil läbi isikliku eeskuju ümber kujundada oma teadvust poisist meheks ja leida oma identiteet sügaval, kindlal ja avaral mehelikul moel. Mitte kõik poisid pole aga õnnega koos ja nii leidub ikka ja jälle justkui vanuselt ja kehalt täiskasvanud mehi, kes on mehepõlve olemusesse pühendamata ja tulemuseks on poisi-psühholoogia domineerimine mehe kehas.



Miks me laseme endale suhtes liiga teha? 1. november 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Paljud psühholoogilise nõustamise klientidest räägivad, et neile tehakse suhtes liiga. Psühholoog Beverly Engel ütleb, et nii mitmeski mõttes on emotsionaalne vägivald kahjustavam kui füüsiline väärkohtlemine. Peamiselt seetõttu, et füüsiline vägivald on tsükliline. Vägivaldsed episoodid vahelduvad mesinädalate perioodiga täis kahetsust, tähelepanu, hoolimist ja suuremeelsust. Emotsionaalne vägivald aga toimub igapäevaselt. Selle tagajärjed on kahjustavamad, sest see toimub nii sageli ja ilma "puhkuseta", mis võimaldaks emotsionaalselt vahepeal kosuda.
Veel üks põhjus, miks emotsionaalne vägivald on füüsilisest väärkohtlemisest ohtlikum, on see, et ohvrid kalduvad ise ennast süüdistama. Kui keegi sind lööb, on lihtne näha, et lööja on süüdi, kuid kui sinu vastu pööratud vägivald on salalik – vihjed või väited, et sa oled kole, halb ema (või isa), ebakompetentne, või et mitte keegi ei suuda sind armastada –, siis võib kergesti juhtuda, et hakataksegi ennast selles kõiges süüdistama.



Kui iha on partneritel erinev. 18. oktoober 2020
Saatekülaline: seksuoloog ning paari- ja seksuaalterapeut Mare Pruks.
Kui mõlemad partnerid on rahul sellega, et nende suhtes on seksi vähe või üldse mitte, siis on kõik hästi. Sagedamini juhtub aga nii, et üks partneritest soovib, et seksi oleks suhtes rohkem ja teine tahaks vähem.

Iha vähenemine pikaajalises suhtes on normaalne nähtus. Seda eriti just naiste hulgas. Meestel on läbi aegade olnud oma seksuaalsusega parem kontakt. Vanarahvaski ütleb, et mehed vajavad seksimiseks kohta, naised aga põhjust.

Kui jääda spontaanset iha tekkimist ootama, siis võib ootama jäädagi. Pikaajalises suhtes tuleb enne sageli aktiveerida oma aju, et ta leiaks põhjuse seksida. Mis on seksuaalne iha? Miks kaob iha suhtest? Kas seda tagasi on võimalik saada? Ja kui, siis kuidas?




Kui Sul on enda pärast häbi. 4. oktoober 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Häbitunne on kõigist tunnetest kõige tumedam ja raskem tunne kanda. Iga normaalne inimene teab seda ängistavat tunnet. 
Me võime häbeneda ebaedu, eksimusi, välimust, kodu, päritolupere, tööd, rahalist seisu, oma laste või elukaaslase käitumist. Need, kellele on saanud osaks väärkohtlemine (ükskõik, kas füüsiline või emotsionaalne) häbenevad seda, et see on nendega juhtunud. Aga nagu ebaõnnestumiste häbenemisest oleks vähe – paljud häbenevad ka oma edu!

Häbi- ja süütunne on omavahel tihedalt seotud. Ometigi on neil suur vahe. Süütunne tekib tavaliselt siis, kui oleme teinud midagi valesti või halvasti, mis omakorda võib motiveerida meid paremini käituma. Süütundega saab midagi ette võtta – palun vabandust, kahetsen oma tegu, eriti heal juhul heastan oma teo. Ent häbi ütleb, et viga on minus, mina ise olen kuidagi vale ja see tunne rusub ja võib lõpuks paralüseerida.

Saates arutame:
* miks häbi tekib
* kuidas häbenemine mõjutab meie käitumist
* mida teeb häbitunne ja häbistamine meie minapildiga
* kuidas häbiga toime tullaha, et teised minust midagi teada saaksid.




KOLMAS HOOAEG

Perfektsionism. 28. mai 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Meedia ja reklaamid pommitavad meid igapäevaselt sõnumitega, mis puudutavad elu kõiki aspekte: kuidas me peame välja nägema, kui palju kaaluma, kui tihti seksima, kuidas olla hea lapsevanem, kuidas õige paarisuhe välja näeb, milline on täiuslik naine või mees, kuidas kodu peab välja nägema, kuidas õnnelik olla.
Paljudel on tunne, et tahaks olla täiuslik ja vastata nendele standarditele. Vähemalt mõneski valdkonnas tahaks olla parim. Koolis hinnetes või töösaavutustes. Ainult parim kõlbab! Peab veel pingutama! Või kui saavutusteni ambitsioon ei ulatu, siis vähemalt kodu võiks küll laitmatult korras olla.
Perfektsionist näeb pigem seda, mis on täiuslikkusest puudu. Tal on raske rõõmu tunda sellest, mis on olemas, sest ta tähelepanu fookus on puuduval. Kui saaks selle puuduva tehtud, küll siis rõõmustaks!
Perfektsionism on usk, et kui elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja ja käitume täiuslikult, suudame ära hoida süütunnet, hukkamõistu ja häbi, mis kaasneb ebaedu ja ebaõnnestumisega. 
Perfektsionist arvab, et alati võiks olla asi parem. Selline nagu ta praegu on – sellisena pole ta iseenese jaoks armastusväärne. 
Kuidas kujuneb inimeses perfektsionism?
Mida perfektsionism meiega teeb?
Kuidas ebatäiuslikkus omaks võtta?


Emaduse kaotused ja valud. 7. mai 2020
Saatekülaline: kliiniline psühholoog Inna Narro.
Emadepäeva ümber räägitakse palju emaduse ilust. Meedia on täis õnnelikult naeratavaid emasid ja lapsi ning naisi ülistatakse kui jumalikke loojaid. Aga nende naiste kõrval, ja ka neil vägevatel loojanaistel endil, on rääkida ka teised – valusad lood. Need on lood, kus ime loomine pole õnnestunud, või ei saagi õnnestuda. Kui ei õnnestu rasestuda, kui rasedus katkeb. Või kui naine on sunnitud raseduse katkestama või sünnitama üsas surnud beebi. Kui laps sureb sünnitusel, beebieas või suurema lapsena.

On naisi, kel on emakas tervislikul põhjusel ära lõigatud. Olukorrad on erinevad, aga neil on ühisosa – see on naisele tohutu trauma. Neid naisi vaevab pärast ebaõnnestumisi valu ja kurbus. Ja hirm, et see võib järgmisel korral uuesti juhtuda. Nende lähedased ei tea, kuidas nendega käituda. Ja enamasti, kui inimene ei tea, mida teha, siis ei tee ta üldse midagi. Mis omakorda võib tekitada tõrjutu, ebaõnnestuja tunde.

Selles saates mõtiskleme teemal, kuidas pärast selliseid kaotusi ellu jääda, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Mis aitab toime tulla tundega – miks just minul läks nii, miks minu lapsega? Ehk on vaja naistel teada, et ehkki sotsiaalmeedia on täis õnnelikke emaduse edulugusid, on emadusega seotud kaotusvalu kogeda tulnud peaaegu igal teisel, kolmandal naisel?




Tänapäeva uued peremudelid. 23. aprill 2020
Saatekülaline: pereterapeut Kärt Kase.
Traditsioonilise monogaamse "kuni surmani" peremudeli kõrvale on tulnud üha selgemalt sarimonogaamia ehk elu üks partner korraga; kärgpered, kus on koos minu-sinu-meie lapsed; mitmikarmastajad, kus vähemalt ühel suhtepartneril on mitu partnerit; samasoolid paarid; kaugsuhted, kus kokku saadakse harva; kooselud, mida moodustatakse näiteks viieks või seitsmeks aastaks; paarid, kes on küll suhtes, aga kus kumbki elab oma kodus; kommuunielu.

"Traditsiooniline pere on ohus! Enam ei osata õigesti armastada!" hüüavad konservatiivseid väärtusi hindavad inimesed. Jah, tõepoolest, traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne pere, kus kasvab 2,5 last, on ohus. Ent kui vaadata tagasi ajaloole, siis näeme, et selline peremudel ei ole isegi mitte sada aastat vana. Eelmine traditsiooniline mudel oli mitmepõlvkondne mudel, mil sama katuse all elasid muuhulgas vanavanemad kuniks neil elupäevi ja jaksu jätkus.

Monogaamne heteroseksuaalne suhe oli, on ja jääb paljudele inimestele ainsaks sobivaks suhtevormiks. Aga see ei sobi kõigile. Fakt on see, et inimesed otsivad lähedust ja suhteid. Mida vabamaks läheb ühiskond, seda leidlikumaks lähevad inimesed, et leida enda väärtushinnangutele vastavat kaaslast.

Millised muutused ühiskonna arengus on toonud kaasa suhte- ja peremudelite muutused? Mis oli Vargamäe aegadel perekonna loomise põhjus? Kui nüüdisaegse paarisuhte moodustamise peamine põhjus – armastus – otsa saab, mis saab siis suhtest?



Kui inimene muretseb liigselt oma tervise pärast. 09. aprill 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Kui inimene ilmutab ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast kutsutakse seda hüpohondriaks. Hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda, kui arst on ta terveks tunnistanud.

Hüpohondriale on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrik üritab ise ennast diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondriku aga enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu.

Mureliku inimese elu on raske. Tema (kujutletavad) haigused vähendavad elu- ja suhete kvaliteeti. Kuidas hüpohondrikuga suhelda ilma tema tundeid riivamata?



Armukadedus. 26. märts 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Armukadedus on hirm, et mulle ei jätku mulle olulise inimese armu. Et tema armastus saab otsa.

Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele reageerima. Mõnikord on oht armastuse lõppemiseks reaalne, mõnikord on see vaid inimese peas. Kui aju otsib ohumärke, siis ta neid ka leiab. Armukadeduse eesmärk on enamasti kaitsta paarisuhet, kuid selle tulemus on sagedasti vastupidine, see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks, tekitab tuska ja röövib hingerahu.

Mida teha, kui tunned armukadedust? Kuidas olla, kui su partner on armukade?
Kas armukadedus on ainult täiskasvanute tunne või tunnevad seda juba ka väikelapsed?



Suhtlemistasandid. 12. märts 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.
Nii paarisuhetes kui ka muudes suhtes võiksid partnerid suhelda teineteisega kui üks adekvaatne täiskasvanu teisega, kellega saab rahumeelsel teel oma asja arutada ja oma eriarvamused mõistlikult selgeks rääkida.

Tõsiasi on aga see, et sageli kalduvad inimesed samatasandilisest suhtlusest nn. vanema - lapse suhtlusesse. Üks võtab kõrgema ja/või targema positsiooni, kelle nägemus mingist olukorrast on justkui ülimuslik ja ta riidleb või käsutab või kontrollib teist nagu vanem last. Kanada psühhoanalüütik Eric Berne'i transaktsionaalse analüüsi teooria ütleb, et inimese isiksus moodustub kolmest nn ego-seisundist:

·       Vanema ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on kopeeritud vanematelt ja vanemlikelt eeskujudelt. Selles seisundis me anname korraldusi, riidleme, kritiseerime, kontrollime ja oleme veendunud.
·       Täiskasvanu ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on otsesed reaktsioonid sellele, mis toimub siin-ja-praegu. Selles seisundis mõtleme loogiliselt, oskame analüüsida olukordi, leida lahendusi, reageerime nn täiskasvanulikult, küpselt.
·       Lapse ego-seisund– käitumised, mõtted ja tunded, mis tulenevad me ihadest, emotsioonidest ja soovidest. Selle seisundis me teeme nalja, innustume kergesti, mängime, jonnime ja keeldume vastutusest. "Ma ei taha!" "Ei huvita!"

Kuidas need seisundid meis tekivad? Milline on sümmeetriline kommunikatsioon? Millal ja miks läheb kommunikatsioon sümmeetriast välja ning partnerid hakkavad suhtlema vanem-lapse tasandil?



Kui puruneb paarisuhe, kus on laps. 27. veebruar 2020
Saatekülaline: pereterapeut Küllike Lillestik.
Tänases maailmas lagunevad umbes pooled suhted. Mõnikord on see mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Sagedamini otsustab siiski üks partner edasi liikuda ja teine on sundseisus. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga kui laps on mängus? Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peaks ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla üliraske ülesanne.

Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi, ta on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.

Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale. Ja mõistmist, et lõpeb paarisuhe, vanemlik suhe jääb kestma. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse ees tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist. Ehk on 21. sajand valmis mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Lapsele on tema ema ja isa alati pere, ka siis, kui vanemad ei ela enam ühe katuse all.



Agressioon. 13. veebruar 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.

On koolkondi, mis väidavad, et argessioon pole meis peituv otsene vihane tung, vaid hoopis kaitsereaktsioon, mis vallandub, kui tunneme end jõuetu, nõutu või nurka surutuna. Agressiooni võib vallandada ka vajadus domineerida, näidata oma üleolekut ja võimu.

Mõlemal juhul – nii jõuetuse kui ka domineerimissoovi puhul – aitab agressioon saada oma tahtmist. Nagu kõigega siin elus, nii on ka agressiooni puhul oluline, et seda oleks parasjagu. Kui seda on liiga palju, muutub see vägivaldseks ja ahistavaks teiste suhtes. Kui seda jõudu on inimese sees liig vähe, on tal endal keeruline, sest nii ei suuda ta enese eest seista.

Sageli on inimese vägivaldne käitumine reaktsioon partneri eelnevale käitumisele, kus kumbki lisab omalt poolt õli tulle ja konflikt eskaleerub, millesse kumbki annab oma panuse. Mõnikord aga juhtub hoopiski nii, et mida vägivaldsem on üks partner, seda allaheitlikumaks muutub teine. Ja mida rohkem teine eemaldub ja tagasi astub, seda vägivaldsemaks esimene muutub ja nuhtleb teise kaela oma stressi ja rahulolematuse. Ta saab seda teha, sest teine on nõrgemal positsioonil.



Kas ja kuidas minna lahku? 30. jaanuar 2020
Saatekülaline: pereterapeut ja perelepitaja Anneli Liivamägi.

Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne. Meid julgustatakse otsima, mis meile parim, leidma oma õnne ning pöörama oma isiklikule arengule tähelepanu. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Mõnikord lahutatakse liiga kiiresti, aga mõnikord viivitatakse selle otsusega liiga kaua, nii et partneri suhtes pole enam mingit austust, hoolimist, on vaid tohutu viha. 

Lahkuminemise otsuseni ei jõuta tavaliselt üleöö. Enamasti on see keeruline protsess kõigile osapooltele. Suhtest lahkuda soovija tunneb süütunnet, häbi, hirmu. Teda vaevavad kahtlused. Mahajäetul tunnete spektris on šokk, eitus, viha, kurbus, ahastus, abitus, ebakindlus, kättemaks, hirm, süü, häbi. Ta tunneb end hüljatu ja reedetuna.

Kuidas partnerile oma lahkuminemise soovist teada anda? Millal ja kuidas kindlasti ei sobi oma kaaslast teavitada?
Milliseid samme võiks astuda, et võimalikult rahulikult neil teemadel rääkida?
Kuidas väärikalt lahku minna? Mis teha, kui peres on laps? Kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Nartsissism. 16. jaanuar 2020
Saatekülaline: psühhoanalüütik Endel Talvik.

Nartsissism on tõdemus, et mul on oma nahas mõnus olla. Eluterve kogus nartsissismi on meile kõigile hädavajalik, ilma selleta puuduks meil enesekindlus, me ei tunneks oma väärtust ega oskaks ka teisi väärtustada. 
Aga nii nagu iga asjaga liiale minnes, teeb ka liigne nartsissism kurja.
Liigse nartsissismiga kaasneb väga suur enesetõestamise vajadus, edevus, liigse enese tähtsustamine, enesekesksus ja üleolev või põlglik hoiak teiste suhtes. Patoloogilisel nartsissistil on vähe häbitunnet, see võimaldab tal uhkeldada ja pidada ennast teistest paremaks ja kõiketeadjaks. Ta võib tunda, et üldkehtivad reeglid pole tema jaoks. Ta januneb teiste imetluse ja tunnustuse järele. Tal on madal empaatiavõime ehk ta ei suuda ette kujutada, kuidas tema sõnad ja käitumine teist inimest mõjutavad.
Mis vahe on elutervel ja patoloogilisel nartsissismil?
Kuidas mõjutab liigne nartsissism paarisuhet?

Meeste erektsiooniprobleemid, nende mõju mehele ja paarisuhtele. 19. detsember 2019
Saatekülaline: Tartu Ülikooli Kliiniku Meestekliiniku arst Kristel Ehala.

Mehed räägivad, et kui üks kord on erektsioon vajalikul hetkel ebaõnnestunud, siis järgmisel korral on mehel "eksamiärevus" ja tal vasardab peas – kas õnnestub? Ärevus soorituse eel soodustab erektsioonihäire teket. Erektsioonihäired võivad olla märguandeks lähenevast suuremast terviseprobleemist. Aga samas, sageli on erektsioonihäire põhjused hoopis psühholoogilised. Tekib hirm, et äkki naine ei taha mind enam, kui mul seksuaalse sooritusega ei lähe hästi, et ta ei pea mind enam tõeliseks meheks. Erektsioonihäired mõjutavad mehe identiteeti. Räägime ka testosteroonist ja sellest, mis seda mõjutab.
Milline on Eesti meeste üldine tervislik seisund?
Surm. 5. detsember 2019
Saatekülaline: Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.

Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele. (Inna Narro)

Mida mõtlevad ja tunnevad need, kes peavad surmaga silmitsi seisma? Kuidas olla, kui teadvustavad, et aega on jäänud vähe? Kuidas kasutada seda aega targalt?
Kuidas aidata surijat? Kuidas aidata surijate lähedasi?
Kuidas rääkida surmast lapsele?
Mida õpetab surm elu ja elamise kohta?
Mida surijad kahetsevad?

Kui tahad häid suhteid, hoia "oma tassi täis". 21. 11. 2019
Saatekülaline: Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna juht Ly Kasvandik.

Kui oleme väsinud, magamata, stressis ja oma teadvustamata emotsioonide poolt lükata-tõmmata, siis pole me arukad olendid, kellega saab rahulikult rääkida, kelle peale saab loota, kes teevad hoolivaid valikuid, kes on lahked ja sõbralikud. Kurnatuna ei suuda me käituda viisil, mida teoreetiliselt hindame õigeks. Suhtlemispsühholoogia kuldtõed:
* Ole lahke ja sõbralik!
* Enne kui hakkad kellelegi piire kehtestama, loo temaga mõistev suhe!
* Kuula vestluspartner või laps ära!
* Enne lahenduse pakkumist paku lohutust ja mõistmist! 
kipuvad kurnatuseseisundis ununema.

Kui meil on hea olla ja stressihormoonide tase madal, suudab enamik meist rahulikult reageerida. Kui vanema "tass on tühi", siis on tõenäolisem, et iga väiksemgi lapse virin võib vihastada ja partner ajab hulluks. Kui vanem paneb tähele, et ta viimasel ajal liiga sageli ärritub, käitub agressiivselt või vastupidi lööb käega ja tõmbub iseendasse, on sellised käitumised selged märgid vanema suurenenud stressist.

"Õnnelik vanem = õnnelik laps". Kui vanema "tass on täis" ja ta on puhanud, siis suudab vanem lapsega seotud probleemseid olukordi tõhusamalt lahendada, suudab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge – seda ju laps vajab! Ehk nagu lennukis õpetatakse – kõigepealt endale hapnikumask ette ja alles siis abista last!

Kuidas stress tekib ja mis toimub väsinud lapsevanemaga? Kuidas vanem saab "täita oma tassi"? Lapsevanema "tassi täitmise" soovitusi saab juurde lugeda www.tarkvanem.ee lehelt.


Kui astud suhtesse inimesega, kel on juba laps. 7. november 2019

Üksi täiearuline inimene ei unista oma "suhtekärjääri" alguses kärgpere loomisest. Ent ometi nii läheb. Tänasel päeval rohkem kui varem. Ideaalses maailmas on uuel partneril hing oma partneri eelmise ringi lapse suhtes tingimusteta armastusest pungil, aga me ei ela ideaalses maailmas. Sageli näevad terapeudid oma kabinetis neid uusi partnereid, kes ütlevad oma partneri lapse kohta : "Ta on minust nii erinev – liiga aktiivne või liiga passiivne, liiga vaikne või liiga lärmakas, liiga lohakas või liiga pirtsakas. Ta ei korista enda järelt ja keerab oma bioloogilise vanema ümber oma näpu, jonnib, manipuleerib, võtab luba küsimata minu asju."

Kuidas suhtuda oma partneri lapsesse? Mida peaks uus partner tegema, et tema suhe võõra lapsega oleks hea?

Siinkohal mõned üldpõhimõtted:
* Sina valisid pere loomise partneriga, kel on juba laps. Seega oled Sa valinud ka selle lapse. Laps on sundseisus, ta pole saanud Sind valida. Seepärast pead just Sina olema suuteline ületama endas emotsioone, mis takistavad Sul lapsega kohanemast ja lapsega ning tema vajadustega kohanema.
* Õpi austama oma partneri suhteminevikku ja -olevikku. Sa ei pruugi suuta tema last armastada, aga Sa oled piisavalt hea ka siis, kui Sa suudad austada selle lapse õigusi ja vajadusi.
* Sa pead austama lapse vajadust saada osa kõigist oma bioloogilise vanema ressurssidest – tema ajast, energiast, rahast, ka mõtetest ja unistustest.
* Ära kipu talle olema ema või isa eest, kui tal on oma bioloogiline vanem teises kodus olemas.


Empaatia - hea inimese mõõdupuu. 24. oktoober 2019 Saatekülaline: paariterapeut Kadri Sakala.
Empaatia on võime panna ennast teise inimese olukorda. Empaatilistel lastel läheb koolis paremini, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides ja täiskasvanuna on nad tööalaselt edukamad, nad on nii tervemad ning neil on armastavad suhted. Empaatia aitab koostööd teha.

Vähene empaatia muudab meid kalgiks ning egoistlikuks. Liiga kõrge tase aga võib kaasa tuua enese kaotuse. Nii nagu elus ikka – ka empaatias peab olema tasakaalukas.

Me ei sünni empaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest.
Kuidas empaatiat õppida? Mis takistab meil olemast empaatilised?
Kuidas on seotud empaatia puudumine ja vägivald?


Karistamine lastekasvatuses ja paarisuhtes. 10. oktoober 2019
Saatekülaline: pereterapeut Meelike Saarna.

Kui mõni inimene või ka inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile, tekib jõuetuse tunne: kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvesta! Oma pahameele välja näitamiseks võib tunduda parim viis selle põhjustajat karistada.

Füüsiline karistamine on tänapäeval õnneks oma populaarsust kaotamas, aga psühholoogilist karistamist on inimkäitumisest väga raske välja rookida. Suure tõenäosusega on igaüks meist kogenud omal nahal vaikivat karistamist. Kui teine kõnnib kivinäoga meist mööda nagu meid polekski olemas.

Kas karistamine on kasvatusvahendina efektiivne? Mida teeb karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on alternatiive?


Miks on nii raske saladust hoida? 26. september 2019

Natuke meenutab suure saladuse hoidmine mäletsemist. Sa mõtled sellele mingi aja, siis neelad alla ja mingi aja pärast tõuseb see teema taas üles ja sa leiad oma mõtted jälle saladuse juurest. Kui sa ei suuda saladust "ära seedida", sellega enda sees rahu teha, siis kipub üks hea saladus pidevalt psüühikas aktiivselt üles tõusma.

Columbia ülikooli teadlaste uuring saladuste kohta sõnastab, et 97 % inimestest on antud ajahetkel mingi saladus hoida. 13 saladust pidavat olema umbkaudu see arv, mida keskmiselt üks inimene enda teada hoiab ja kellegi eest varjab.

Arvestamisväärne osa inimestest tuleb nõustamisele just sellepärast, et neil on hingel mõni saladus, mida nad mingil põhjusel mõne inimese eest varjavad ja selle saladuse enda sees hoidmine koormab neid.

Miks on saladuse hoidmine enamikele meist nii keeruline?
Mida teeb saladuse hoidmine meiega? Nii meie ajuga kui füüsilise kehaga?
Mida teeb saladus paarisuhtega?


Kuidas me aju töötab? 12. september 2019
Saatekülaline: psühholoog ja ajuteadlane Jaan Aru.
Meie mõtlemises toimib justkui kaks paralleelset süsteemi: automaatne ehk kiire mõtlemine ja teadlik ehk aeglane mõtlemine. Automaatne mõtlemine toimub vähese pingutusega või üldse pingutamata. See mõtlemine on kiire, vaistlik ja impulsiivne.
Teadlik mõtlemine käivitub aga vaimset pingutust nõudvate tegevuste korral või kui automaatne süsteem on hädas, üllatunud või kui olukord on keeruline ja vajab süvenemist. Automaatne süsteem on kogu aeg töös, teadlik mõtlemine on nn.säästureziimis. Teadlik mõtlemine tundub nii tervemõistuslik ja kasulik, et me võiksime ju pidevalt võtta aega, asju läbi mõelda, selle asemel, et automaatselt reageerida, ent ometi see nii pole. Miks me vahel käitume automaatselt ja mõtlematult?


TEINE HOOAEG

Kaotused. 23. mai 2019
Saatekülaline: kliiniline psühholoog Hannes Kuhlbach.
Kuulus Briti psühhoanalüütik Melanie Klein on öelnud: "Elu on kaotustega toimetuleku eksam."
Kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Kas ei sõltu inimese heaolu rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada, kui sellest, millest ta ilma on jäänud? Kas pole see fookuse küsimus – kas keskenduda sellele, mis olemas või sellele, mis käest on libisenud?
Siiski, subjektiivne õnnetunne ja rahulolu eluga on suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis kui hõbelusikas parasjagu suus on.
"Elutee on kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist," ütleb Hannes Kuhlbach.



Konflikt ja sildistamine. 16. mai 2019
Saatekülaline: professor Tõnu Lehtsaar.
Konfliktid kuuluvad paratamatult elu ja inimeseks olemise juurde. Vastuolud ja vastasseisud võivad avalduda inimese enda sees, kahe inimese suhtes, inimgruppide vahel või ka laiemalt riikide vahel. Sildid, mida üks osapool kasutab teise kohta, väljendavad konflikti arenguastet. See, kelleks või milleks teist nimetatakse, näitab, kui kaugele on konflikt jõudnud.
Tõnu Lehtsaar ütleb: "Sildistamisel on otsene mõju konflikti arengule. Sildistamisel liigutakse kirjeldavast sildist hävitava nimetuse poole. Alguses on soov heita varju, siis teha haiget ja lõpuks hävitada. Võib kergesti juhtuda, et mingist hetkest ei juhi meie enam konflikti, vaid konflikt juhib meid. Sildid eskaleerivad konflikti ja segavad osapooltel teineteisega läbi rääkida ning lahendust leida. Silt otsekui asetub osapoolte vahele ega lase neid enam teineteist näha ega kuulda. Sildil on ka see omadus, et me justkui tahame teist sellega paika panna. Kurb tõsiasi on, et sageli ei mõjuta silt mitte niivõrd teist, vaid hoopiski meid endid. Kord käiku lastud silt sunnib meid sildikohaselt käituma. Meil on raske teha koostööd luhvtivendade, mökude ja intrigaanidega. Meie oma sildilooming võib hakata meie koostöövõimet piirama."



Ma tunnen end oma peres nii üksi... 25. aprill 2019
Saatekülalised: pereterapeudid Jelena Põldsam, Monika Koppel ja Tiit Kõnnussaar.
Päris paljud inimesed on kogenud tunnet, kus tahaks ohata: "Ma tunnen end oma peres nii üksikuna! Inimesed on küll mu ümber olemas, aga näib, et me igaüks oleme justkui omas maailmas. Oleme ühes ruumis, aga me pole koos, me pole emotsionaalses kontaktis. Me räägime küll, aga mulle tundub, et mind ei mõisteta, et me pole samal lainepikkusel. Olen ma kellegi jaoks siin peres üldse päriselt oluline? Mul on tunne, et ma ei kuulugi päriselt siia. Suhted on kuidagi  kauged. Mul on tunne, et mu töö- või koolikaaslased saavad minust paremini aru, kui need inimesed, kellega ma elan ühe katuse all."
Nii võib end tunda laps vanemate suhtes, nii võivad tunda elukaaslased ja abikaasad.
Tänase saate teema on isolatsioon peresuhetes. Miks tunnevad nii paljud inimesed, nii noored kui vanad, end oma lähedaste keskel üksikuna? Kas üksindus on kaasaja probleem või inimsuhetega kaasuv paratamatu nähtus?



Keskea rõõmud ja kriisid. 11. aprill 2019
Saatekülaline: Peep Vain.
Ühe ameerika uuringu kohaselt on inimesed viiekümnendete eluaastate lõpus kõige õnnelikumad - nad on rahul oma eluoluga, sellega, mis neil on, mis toimub nende ümber ja nad on leppinud oma välimuses toimunud muutustega.
Kõige õnnetumad pidavat inimesed olema aga 45 ja 59 vahel. Nii see kõige õnnetum kui kõige õnnelikum aeg jääb keskea piiridesse. Ilmselt on mingid põhjused, miks just keskealised tunnevad end sageli rahulolematult. Võib-olla see peabki niimoodi olema, et enne rahuolu ja rahunemist peabki olema rahuolematu ja närviline. Aga võib-olla annab oma sisemist ja välist maailma ka niimoodi korraldada, et mitte ainult keskea lõpp, vaid kogu keskiga on üks mõnus aeg?



 Miks inimesed valetavad, ilustavad ja varjavad? 28. märts 2019
Me kõik tahame endast olla arvamusel, et oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame vaadata peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme head ja käitume suuremeelselt. Teisest küljest ajame taga kasu. Ja kasu nimel (olgu see siis raha, hüved, võim, head suhted, vähem tülisid, paremaid võistlustulemused, kõrgemad hinded või lihtsalt rahu) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks. Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) omavahel vastuolus.
Siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natukene, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või räägin palju vähem, või ei räägi üldse midagi, või räägin midagi hoopis muud, mis mind paremasse valgusesse seab. Kodurahu huvides või kalli kaasa tunnete säästmiseks ei ole ju suur patt öelda, et kleit sobib talle suurepäraselt, ehkki mõne koha pealt see siiski pisut kitsas on.
Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants ja valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Võõraste teemade puhul on lihtne hukka mõista ja hoida eetiline piir paigas. Aga oma tegevustes on nüansse, mille taha moraaliküsimused peita, väga palju. Kui suudame leida ratsionaalse põhjenduse, miks me peame natuke tõega nihverdama, siis on palju lihtsam seda teha ja loomulikult on lihtsam selle teadmisega ka elada.
Vaadakem selles saates oma valdkondadesse, kus me ise igapäevaselt toimetame – oma suhetesse, töösse – kuidas meil seal eetika ja moraalipiiridega lood on? Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut, deklareerin ausalt kogu sissetuleku, aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks?



Kuidas kehtestada suhetes piire ja reegleid. 14. märts 2019
Saatekülaline: pereterapeut Meelike Saarna.
Sage lahendus, mida vanemad lapse kasvatamiseks valivad, on riidlemine, ähvardamine, karistamine ja kui see ei tööta, riieldakse veel, ähvardatakse rohkem ja karistatakse karmimalt.
Paarisuhtes on sama dünaamika. Kui partner teeb midagi, mis ei meeldi, saab ta tihti peapesu. Ent see ei too kunagi soovitud tulemust. Peaaegu alati tunneb peapesu saanu, et teda ei mõisteta, tema eneseaustus saab riivata.
Tänases saates arutleme, mis siis aitab inimlastel, nii suurtel kui väikestel, kokkulepitud piiridest kinni hoida. Piiride seadmise ja nendest kinnihoidmise oluline eeldus on usalduslik suhe. Suhe tuleb luua enne kui püüad kedagi õpetada, korrale kutsuda või piire seada. See on nagu maaharimine – isegi kui su seemned, mida tahad maha külvata, on head, pole neid mõtet kobestamata mullale visata. Need seemned ei pruugi idanema minna. Suhte loomine on nagu maa kobestamine ja seemned on need head mõtted, mida tahad teise inimese pähe istutada. Harimata maal idaneb vaid umbrohi. Kui inimesega on loodud hea ja mõistev suhe, on reeglite ja piiride kehtestamine palju, palju lihtsam.



Keerulised suhted õdede-vendade vahel. 28. veebruar 2019
Saatekülaline: pereterapeut Monika Koppel.
Neil, kel suhe oma õe või vennaga on hea, on väga vedanud. See on harukordne, kui keegi, kes on tehtud justkui samast savist, mis sinagi, mõistab sind, hoolib sinust ja on sinu jaoks olemas siis, kui sul teda vaja on. Ta on sinu kõrval olnud läbi su kasvamise aja, ta mõistab su päritolupere ja kõiki nende veidrusi. Ta teab su lapsepõlve saladusi, teab su üleskasvamise rõõme ja kui lapsepõlves on juhtunud midagi ebameeldivat, siis on ta vandeseltslane ka su valus, vihas või häbis.
Õed-vennad on ka meie esimesed konkurendid. Sugugi mitte aga iga kord pole see eluterve konkurents, vaid mõnikord tahaks ikka lõplikult kõrvaldada selle isendi. Kasvamine koos õdede ja vendadega – see on olelusvõitluse ja diplomaatia kool.
Saates tuleb juttu:
*konkurentsist, mida lapsepõlv koos õdede-vendadega õpetab
*kompleksidest, mida see konkurents tekitab
*kuidas sünnijärjekord mõjutab laste rolli perekonnas ja omavahelisi suhteid



Lahutatud perede mured. Kuidas jagada last? 14. veebruar 2019
Mõned vanemad leiavad pärast lahutust kergelt ja loovalt lahenduse lapse elukorralduseks, nii et lapsel säilib mõlema vanemaga tihe kontakt. Mõnel juhul läheb see aga väga vaevaliselt ja mõnikord juhtub suisa nii, et laps teatab, et ta ise ei taha teise vanema juurde minna. Teraapias kuuleb sageli küsimust: "Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last teise vanema juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!"
Tänase saates on fookuses põhjused, miks laps võib öelda pärast vanemate lahkuminekut, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Mida sellises olukorras ette võtta, et laps ikka tahaks minna? On ju kumbki vanem pool lapse geneetilisest koodist ja see on kindlasti iga lapse esimene inimõigus – õppida tundma oma geneetilise koodi mõlemat algallikat.



Ärevus. 31. jaanuar 2019
Saatekülaline: holistiline terapeut Kadi Kütt.
Ärevus on sisemine pingeseisund, mis on läinud üle inimese stressitaluvuse piiri. Seda põhjustavad vaimsed protsessid ehk mõtted. Väljendub ärevus aga kehaliselt - varieerudes mõningasest ebamugavusest kuni ääremiselt häirivate kehaliste sümptomiteni ja paanikahoogudeni välja: süda klopib, käed värisevad, raske on keskenduda, mälu võib alt vedada. Söögiisu on olematu või vastupidi – ärevuse maandamiseks käivad hambad päev läbi millegi kallal. Unerütm on segatud.
Tundub justkui, et kehal on midagi viga, aga keha viga saab alguse hoopis peast. Äreva inimese meel on murelik ja rahutu. Ta on pinges. Ja pinges inimene ärritub kergesti. Kui sa näed kedagi, kes ärritub lihtsa küsimuse peale, et millal tuled või kuidas elad või kui näed liikluses kedagi, kes sajatab, siis võid kindel olla – ta on ärevuses.
Ärevus on seotud ka hormonaalse tasakaaluga. Näiteks neil inimestel, kel östrogeenitase on madal, on ärevus kõrgem. Peresaade keskendub siiski ärevuse psühholoogilistele põhjustele ja uurib, mida saab ette võtta, et ärevus väheneks.



Julgus. 17. jaanuar 2019
Saatekülaline: enesearengu treener Raimo Ülavere.
Kui oleme oma elus millegagi rahulolematud, siis vajame muutust. Oleks vaja midagi alustada. Või vastupidi – hoopis lõpetada, millestki/kellestki vabaneda. Või teha midagi teistmoodi, nii et miski läheks paremaks.
Ihaldades muutust paremuse suunas, lubab nii mõnigi meist:
lähen trenni, muudan söömisharjumusi, lõpetan oma aja äraelanud suhte, loobun alkoholist, hakkan igakuiselt raha kõrvale panema, julgen "ei" öelda, lõpetan rutiinseks muutunud töö, ütlen kellelegi välja tõe, et mis ma temast arvan. Ind muutuseks on suur, teotahet justkui on, aga… me hakkame tooma vabandusi, miks me ei saa seda teha, mida sooviksime. 
Tänases "Peresaates" räägime julgusest viia ellu neid muudatusi, mida tahame teha, et tunda suuremat rahulolu oma eluga. Mis aitab meil ellu viia oma otsuseid? Mis meid takistab? Kuidas koguda julgust? Vaatame otsa ka vabandustele, mida toome, et mitte ellu viia seda, mida tegelikult ihkame.



 Kuidas kujuneb inimese seksuaalsus? 6. detsember 2018
Saatekülaline: seksuaal- ja pereterapeut Lemme Haldre.
2. osa
Missugused probleemid on täiskasvanute seksuaalsuhtes? Kuidas emadus mõjutab naise seksuaalsust? Miks paarid ei seksi? 
Suurel osal naistest tekib isu seksiks siis, kui nad tunnevad partneriga emotsionaalset lähedust – et nad on hoitud, et nad saavad rääkida oma tunnetest, et mees oleks samal lainepikkusel ja püüaks mõista, mis naise sees toimub. Paljudel meestel tekib emotsionaalse läheduse tunne aga alles siis, kui nad on saanud tunda naise seksuaalset lähedust, kui naine teda puudutab, kallistab, otsib lähendust ja tahab seksida.


 Kuidas kujuneb inimese seksuaalsus? 29. november 2018
Saatekülaline: seksuaal- ja pereterapeut Lemme Haldre.
1. osa
Seksuaalsuse roll on aja jooksul palju muutunud. Tänasel päeval pole seks enam sugugi mitte ainult järglaste saamise teenistuses, vaid pigem naudingute allikas ja partnersuhte oluline komponent. Kuidas aga seksuaalsus kujuneb? On see kaasasündinud või kujuneb see kuidagi elu käigus? Räägime sellest, kui olulised on esimesed eluaastad, meie esimesed kiindumussuhted vanematega ja kuidas need kujundavad meie hilisemat seksuaalset mina.
Tänases saates võtame luubi alla lapse esimesed eluaastad, lapse- ja noorukiea.



Mis on ohvrienergia? Kuidas enesehaletsusest pääseda? 15. november 2018
Teame ju kõik seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui mind on valesti mõistetud, keegi on mind alt vedanud või hüljanud. Kui elu näib nii ebaõiglane.
Vahet pole, kas ohvrienergiasse viis lähedase kaotus, reetmine või plaanide luhtumine. Ohvrienergias inimene tunneb end abitu, kurva või pahasena. Petetuna, õnnetuna ja lootusetuna. Ohvrienergias inimese tähelepanu on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sest sageli on tal reaalselt olemas päris palju, mis võiks teda õnnelikuks teha. Tal on tunne, et asjad on halvasti ja enam paremaks ei lähe. Ta on sundseisus. Ta ei taha seda olukorda, mis tal on või ta ei taha seda teha, mida ta tegema peab.
Ohvrienergias võib olla ka ilma erilisse õnnetusse sattumata. Näiteks siis, kui elus on andmise ja saamise vahekord paigast ära. Nii võib ohvrina tunda end lapsevanem, kes jookseb kui orav rattas või inimene, kes tunneb, et tema kanda on kogu materiaalne vastutus pere olme eest. Arved kuhjuvad kuu algul ja ükskõik kui palju ta ka tööd ei teeks, raha kõrvale panna ei õnnestu.
Räägimegi saates, kuidas ohvrienergia meid mõjutab? Mida me teeme, kui oleme ohvrienergias? Mida tegemata jätame? Ja mida võiks teha, et sellest enesehaletsuse soost pääseda?



Juhtimisteooria suhete maailmas. 1. november 2018
Saatekülaline: pereterapeut Tiit Kõnnussaar.
Organisatsioonikäitumisest on teada, et organisatsioon on tihti juhi nägu. Hea juht suudab teadlikult mõjutada ja suunata oma süsteemi. Juhi nutikusest sõltub, kas temast saab oma peresüsteemi juht või selle ori. Pereorganisatsiooni vaimsed ja füüsilised liidrid peaksid olema vanemad.
Hea juht on osav praktiliste tegevuste delikaatses delegeerimise kunstis. Mine võta kinni, kust pärineb mõnede lapsevanemate veendumus, et ta peab kodus ise kõik ära tegema. Mõnes peres istuvad juba päris suured lapsed laua taga ja nõuavad, et ema neile võileiba teeks ja kapist piima ulataks, siis nad trenni sõidutaks ja koolisärgi ära triigiks. Laua tagant lahkuvad nad enda järelt koristamata. Hea juht, nagu teada, ei tee sugugi kõike ise, vaid jagab osa ülesandeid laiali, jälgib nende täitmist, suunab, motiveerib ja premeerib hea töö eest. Heale perejuhile endale on preemiaks lisaks täiendavatele puhkepausidele lapsed, kelle võimalus elus hakkama saada on hoopis parem kui abituks kasvatatud võsukestel.



Hingehaavad. 18. oktoober 2018
Saatekülaline: Peep Vain.
Kehaline haav jookseb verd. Emotsionaalsete kannatuste mõõtmine ja kirjeldamine on keerulisem. Haav nagu oleks ja valus on ka, aga mis täpselt valutab ja kus? Kas pisarad hingehaava puhul on sama mis veri kehalise haava puhul? Aga iga hingehaav ei ajagi nutma. Mõni hingehaav võib meid teha vihaseks. Või hoopis tuimaks ja tundetuks. Hingevalu võib võtta rõõmsa meele. Hingevalu võib röövida elutahte. Mis on hingehaav ja kuidas hingehaava ravida?
Selleks, et hingehaavaga saaks teha rahu, peab seda kõigepealt teadvustama. Mõnikord suudame ise oma hingehaavadega silmitsi olla. Aga mõnikord on need lood nii valusad, et ei tahaks kohe kuidagi meenutada. Inimene vaatab oma hingehaava siis, kui ta selleks valmis on. Või kui sellesse mitte vaatamine enam võimalik pole, sest märkame, et hingehaav ei lase elada, mõjutab käitumist ja suhteid.
Valu muudab inimesed kergesti ärrituvaks, ärevaks ja agressiivseks. Nii kehaline kui hingevalu. Seega, võib öelda, et nii ärritunud kui kurjade inimeste ühine joon on mingi valu. Hingehaav tekitab tavaliselt ikka kurbust. Kogunenud kurbus võib muutuda kurjuseks. Ja sestap muutuvad ka kurjad inimesed mõistetavaks – neil kuskilt miski valutab.



Kõrvalsuhe. 4. oktoober 2018
Mis on truudusetus? Mis saab paarisuhtest pärast kõrvalsuhte ilmsikstulekut? Kas üht suhet saab kõrvalsuhtekindlaks muuta?
Päris suure osa terapeudi poole pöördujatest moodustavad suhtekolmnurgas olevad inimesed. Inimesed, kelle partner pole olnud neile truu. Neil on valus, sest nende usaldus saab murtud ja sageli vajutab see kahtlusepitseri kogu eelnenud suhtele. Isegi kogu eelnenud elule. Pöörduvad inimesed, kes on sattunud kolmanda rolli. Neilgi on valus. Ja pöörduvad inimesed, kes on murdnud truudust. Mõned neist on hämmingus, et kuidas see nendega juhtuda võis. Ja mõned on avastanud, et see on nende korduma kippuv muster. Neilgi on valus. Need valud on väga erinevad. Truudustetel on süütunne ja valu, et nad teevad oma partnerile haiget. Mõnikord piinab neid häbi. Mõnikord on nad lõhestunud kahe suhte vahel ega tea, mida teha. Kellelegi ei tahaks valu teha, eriti mitte oma lastele. Mõnikord põevad nad armuvalu, sest loobuvad oma põhisuhte nimel kellestki, kes on sügaval hinges. Ja nad leinavad. Ja mõnikord valivad nad minna uude suhtesse ja leinavad oma vana suhte lõppu.
Kui üks nähtus on nii laiapõhjaline, siis oleks mõistlik seda põhjalikumalt uurida. Lihtne on hukka mõista, eriti kui endal sellist kogemust pole. Keerulisem on mõista. Ent kuna see fenomen puudutab meist vähemalt iga neljandat, on mõistlik kuulata nn vasakule panijaid, neid, kelle pärast petetakse ja petetuid endid. Et proovida mõista.





ESIMENE HOOAEG

Pere- ja paariteraapia. 31. mai 2018
Saatekülaline: pereterapeut Kärt Kase.
Aastaid valitses meil mentaliteet, et inimene peab oma hinge- ja suhteküsimustega ise hakkama saama. Tänapäeval on see oluliselt muutunud. Abi küsimine pole enam nõrkuse märk, vaid vastupidi, näitab inimese julgust ja soovi areneda.
Me ei suuda olla ise kompetentsed kõigil aladel. Kui ikka juuraharidust pole, aga abi on vaja, siis on otstarbekam pöörduda juristi poole. Rääkimata automehhaaniku või kirurgi usaldamise mõistlikkusest vastavate murede korral. Treenitud terapeudisilm näeb paaride ja perede suhtemustreid sageli kõrvalt paremini. Inimene võib jääda oma muresse kinni ja ta ei näe alternatiivseid lahendusi. Nõustamine pakub inimesele abi tema sisemaailma harmoniseerimise ja suhete korrastamise juures. Aga samas – nõustamine ei tähenda seda, et terapeut annab nõu, vaid pigem ikka seda, et "töö toimub tellija materjalist" ja vastuseid otsitakse kliendi enda seest.


Vastused kuulajate küsimustele. 24. mai 2018
Saatekülalised: pereterapeudid Monika Koppel ja Marina Paula Eberth.
5. mail, avalikul saate salvestusel tuli vastamisele valik aasta jooksul laekunud kuulajaküsimustest. Muuhulgas:
* Kas inimene saab olla üksinda täiuslik?
* Kas on tõsi, et naised tülitsevad suhtes rohkem kui mehed?
* Kuidas vastata partnerile, kui ta räägib minuga tõredalt ja ebaviisakalt?
 * Mis võib juhtuda kui ema ja poeg on üleseotud?
* Lahkumineku rituaalid. Lahkuminek tüliga või kooselu lõpu tähistamine?
* Kuidas lahendada võimuvõitluse faas, kui põhiprobleem on alkohol? 
* Ajaga olen aru saanud, et olen emale väga sarnane. Miks ma emast eemal olles mõistan teda ja ebamugavustunne on peaaegu olematu, aga kui ma temaga koos olen, siis tekkib eemaletõukav tunne ja mõistmine tuleb palju raskemalt?


Maskid ja kaitsemehhanismid. 17. mai 2018
Meie isiksuse tuuma võib teise sõnaga kutsuda egoks. Ego on õrn, ta saab tihti haavata. Näidata kogu aeg maailmale seda, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme, on ohtlik ja läbimõtlematu. Et end välismaailma eest kaitsta, varjuvad inimesed niinimetatud maski taha. Maskid on meiega kõigis me suhetes. Maske aitavad alal hoida ego kaitsemehhanismid. Aga eks need maskid jäävad nii mõnigi kord näkku kinni. Sageli on meie psüühika allhoovused, mis meie käitumist kujundavad, ka meile endale teadmata. Öelda kellegi kohta – ma tunnen teda läbi ja lõhki, on tegelikult võimatu.
Hea küsimus on aga – kui palju me iseend tunneme? Kui palju oskame ja julgeme vaadata maski taha? Kui palju me tunneme oma kaitsemehhanisme, mis need maskid moodustavad? Kas, mis ja millal on kaitsemehhanismid eluterved, missugused mitte?


Ema arhetüüp – looja, hoidja ja hävitaja. 10. mai 2018
Saatekülaline: psühholoog Marina Paula Eberth.
5. mail toimus Pärnu Rannahotellis emadepäevale pühendatud saate avalik salvestus. Kõne all olid arhetüüpsed piisavalt hea ema, kanaema, rongaema. Ema, kui lapse esimene erootiline suhe ja ema kui lapse suurim frustreerija. Miks peab ema enda sees leidma nii looja, hoidja kui ka hävitaja? Kuidas ema arhetüüp kohandub kõigile loojatele – nii neile, kes on sünnitanud kui neile, kelle keha ei ole selleks loodud – näiteks mehed. Platon rääkis juba antiikajal, et kõik inimesed saavad olla viljakad ja rasedad. Emad kehalt, aga kõik teised oma peas. Ema energia on võluri energia, kes loob ideest mateeria.

Pahad lapsed. 03. mai 2018

Saatekülaline: pereterapeut Tiit Kõnnussaar.

Autorooli ja liiklusesse me autokooli läbimata ei lähe. Kuid vanemlikku rolli, mis on nii palju suuremate väljakutsetega kui liiklus, sukeldume sageli pea ees, kaasavaraks suhteteadmised ja kasvatusprintsiibid oma päritoluperest. Nii lihtne on olla vanem, kui laps vastab meie ootustele, aga kindlasti tuleb meie lapsevanemaks olemise karjääri jooksul ette olukordi, kus lapse käitumine ootustele üldse ei vasta. Kui tahaks öelda – sa oled paha laps! On selle olukorras ikka süüdi laps või vastutab olukorra eest, pigem vanem?

Lapse elukorraldus pärast lahutust. 26. aprill 2018
Mis on lapsele parim elukorraldus, kui tema bioloogilised vanemad on otsustanud hakata lahus elama? Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna korraldada lapse kontakti alalhoidmine mõlema vanemaga (ei laiene muidugi vägivaldsete ja/või vastutustundetute vanemate puhul, kes lapse turvalisuse ohtu seavad).

Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. See veeretab otsustamise vastutuse koorma vanematelt lapse õlgadele ja paneb ta ränkraskesse lojaalsuskonflikti. Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.

Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Tihti aitab parema lahenduse leidmiseks õige ülesande sõnastus: mitte rääkida vanema ajast lapsega vaid lapse ajast vanemaga.

Lahutus ja kärgpere. 19. aprill 2018
Kunagi varem ei ole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui endistel aegadel. Lahutajaks ei ole enamasti enam surm, vaid hoopis elu. Ehkki paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega, on siiski hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Kuid mis saab lastest? Tõsi ta ju on: parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas ja hoolivas suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate omavaheline suhe on külm või vaenulik, on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks.
Laste lahkuminekujärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist; mitte sellest, et mindi lahku, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Lapse kõige sügavamad traumad tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob. Kuigi partneritevaheline suhe lõpeb, ei tohiks lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel? Mida ei tohi mitte kunagi ja mitte mingil juhul oma lapsele pärast lahkuminekut öelda?


Truudusetus ja kõrvalsuhted. 12. aprill 2018
Saatekülaline: psühholoog Marina Paula Eberth.
Jätkame eelmises saates pooleli jäänud juttu kirest ja armastuse erinevatest vormidest. Millised protsessid paarisuhtes ja vähemalt ühe partneri sees valmistavad ette pinnast kõrvalsuhteks? Truudusetus ei tähenda ju alati, et armastus partneri vastu otsa sai ja tahetakse partnerist lahku minna. Agape hooliv armastus on enamasti sellisel paaril veel alles. Erosest kannustatud tunde taga on vajadus seikluslikkuse järele, vajadus ennast proovile panna ja iseennast taasavastada. Arutame ka seda, kas suhte peaks lõpetama, kui partner on hälbinud kõrvalsuhtesse. Ja veel arutleme suhtemaailma uue trendi – polüamooria üle. Kas mitme partneri üheaegne armastamine on võimalik?


Kirg pikaajalises suhtes. 5. aprill 2018
Saatekülaline: Marina Paula Eberth.
On see võimalik, et kirg püsib paarisuhtes pikki aastaid? Või võiksime leppida sellega, et kirg, mis paneb Päikese särama, Kuu kumama, tõstab ihalusobjekti täiuse etaloniks, lööb vererõhu üles ja põlved nõrgaks, on mööduv kui kevadine külmetus?
Lähisuhteid mõjutavad meie kaks inimlikku, kuid vastandlikku baasvajadust:
1. Vajadus turvalisuse, püsivuse, rahu ja usalduse järele. Selle järele, mida kirjeldab sõna „kodu“
2. Vajadus uudsuse, seikluse, riski ja ohu järele. Erutava ja erootilise järele.
Kuidas elada nende vastukäivate vajadustega? Missuguses vahekorras peaks Erost ja Agapet pikaajalise suhte kokteilis segama?


Vananemine. 29. märts 2018
Saatekülaline: Aune Past.
Räägime elutervest küpsemisest ja elukogemuse kogumisest. Aga ka mutistumisest ja ätistumisest ning sellest, kuidas neid protsesse ohjas hoida. Kas vanuse kasvades võib vaim virguda, kuigi keha tasahilju kuhtub? Vananemise tunnistamine ei ole kerge ja me kipume kõigest hingest selle vastu võitlema. Kuid võitlus paratamatuse vastu paneb meid kannatama. Vananemine tuleb ju niikuinii. Sellega toime tulekuks on vaja sisemist rahu, meelerahu. Leppimise oskust. Leppimist sellega, et välimus muutub, et keha ei jaksa enam nii palju, et kõigest ei saa aru, et mitut asja ühekorraga enam ei tee. Vananemine võiks olla aeg, kus õpime paljutki uue pilguga vaatama. Rahuliku, küpse ja sõbraliku pilguga. Vananedes muutuvad inimesed lahkemaks või kibedamaks, kui nad olid küpses keskeas. Kummas suunas – see valik on iga inimese enda teha.


Suhte kolmnurgad. 22. märts 2018
Saatekülaline: pereterapeut Monika Koppel.
Kui paarisuhe läheb pingeliseks, võtab vähemalt üks paarilistest pinge maandamiseks kedagi või midagi endale appi. Kolmas maandab paari pinged. Sellesse kolmnurka võib kaasata keda ja mida iganes. See võib olla laps, ühe partneri vanem, sõber, armuke. Või hoopis töö, hobi, alkohol, koer, trenn või kas või ülemäärane koristamine. Rõhk on siin just sõnal ülemäärane, mil vajalikust või toredast tegevusest saab paarisuhtest eemale hoidmise või põgenemise moodus. Siit jõuame erinevate generatsioonide teemani. Eks me oma vanemate suhet vaadates saame ju esimese kogemuse paarisuhtest. Kuidas me vanemad omavahel hakkama said? Kas ka nemad vajasid oma suhtes kellegi või millegi kolmanda abi?

Viha. 15. märts 2018

Saatekülaline: psühhoanalüütik Ants Parktal.

Vihal on igas suhtes oma koht. See loob paarisuhtes võimaluse loovateks või purustavateks arenguteks. Me kõik tunneme viha, kui asjad ei suju nii nagu meile meeldib. Paarisuhe on ilmselgelt üks koht, kus ikka tekivad lahkarvamused ja sellega seoses ka viha. Meie esimene suhe on aga alati emaga. Viha on ka sellesse suhtesse alati sisse programmeeritud. Kusjuures mõlemale poolele – nii lapsele kui emale. Sellest rääkimine on aga sageli tabuteema. Kas ja kuidas aga viha välja elada?

Naiste elutervetest arhetüüpidest ja nende varjupooltest. 8. märts 2018

Naiseks olemine on keeruline, sest naisel on palju rolle, mida on omavahel raske sobitada. Paljud tublid naised saavad hästi hakkama praktilise eluga, on pühendunud emad oma lastele ja suurepärased perenaised oma kodus. Leidub tarku ja autoriteetseid naisi, kelles on kuningannalikku väärikust, mis paneb neid austama. Aga mis elu see on, milles töö ja asjalikkuse kõrval pole ruumi tütarlapselikul muretusel ja rõõmsal naerul? Süda on tühi ja külm, kui puudub armastaja energia, pole kuumi suudlusi ja kirglikku lähedust. Kahju küll, kuid küpset naiselikkust, kus need naiseksolemise erinevad tahud on välja elatud nii mõnusalt, et elu pakub rõõmu ka naisele endale, kohtame tänapäeval mitte ülemäära sageli. Kahjuks. See ei peaks nii olema. Kuidas elada oma elu selliseks, et just need eluterved arhetüübid tooni annaksid?


Kuidas taltsutada meelt? 1. märts 2018
Saatekülaline: kliiniline psühholoog Anni Kuusik.

Laias laastus ei ole meil võimalik kontrollida elu. Ainus, mis meile oskusliku elu ja mõttetegevuse tulemusena saab alluda, on meie meel. Paljud kurdavad, et ei saa midagi parata kui mõtted ise lähevad mingi teema juurde, püsivad seal ja ajavad hulluks. Aga kas me siiski saame midagi oma meele ja mõtetega ette võtta?

Miks on tõrjumine nii valus? Partneri tundmaõppimise intervjuu 22. veebruar 2018

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme ilmselt kõik tundnud lapsepõlves, kui on valus on, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema, kui teised sind mängu ei võta, kui sa oled viimane, keda võistkonda valitakse. Täiskasvanuna kogeme tõrjutust sageli veelgi valusamalt - inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Sõber ei helista tagasi. Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule, või tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Enamik saab meist vastu näppe ka armusuhetes. Mida tõrjumine meiega teeb? Kuidas end aidata?

Räägime ka sellest, kuidas oma partneriga paremini tuttavaks saada. Kas on võimalik varakult tuvastada ohumärke, et vältida suhtesse sattumist inimesega, kes osutub hiljem vägivaldseks, hoolimatuks või lihtsalt sobimatuks? Või saada varakult teada valdkonnad, mille käsitlemist tulevases kooselus tuleb delikaatsemalt võtta. Küsimusi, mida tundmaõppimise käigus oma partneriga läbi käia, saad lugeda saate kodulehelt. 

Mis on kiindumussuhe? 15. veebruar 2018
Saatekülaline: pereterapeut Roman Timofejev.
Täiskasvanute romantiline armastus on kiindumussuhe justnagu kiindumus ema ja lapse vahel. Igas vanuses inimestele on omane otsida ja säilitada emotsionaalset lähedust vähemalt ühe kaaslasega. Eriliselt vajame seda kaaslast siis, kui oleme stressis, ebakindlad või ärevad. Millised on inimeste kiindumusstiilid? Kuidas meie esmane kiindumussuhe vanematega mõjutab seda, kuidas täiskasvanuna kiindume? Kuidas me kiindumusstiilid mõjutavad meie käitumist?



Interneti ja tehnikavidinate mõju suhetele. 8. veebruar 2018
Saatekülaline: pereterapeut Kätlin Konstabel.
Internet ümbritseb meid kõikjal. Internet pakub teadmisi, meelelahutust, seltsi. Isegi seksi. Võrgus aja veetmine toob kaasa paradoksi – internet toob maailma koju kätte, suhtlusvõrgustikud ühendavad inimesi, aga ometi – paljud on just tänu pidevale võrgus olemisele võõrdunud nii maailmast, lähedastest kui ka iseendast. Nad veedavad võrgus palju rohkem aega, kui lihast ja luust inimeste keskel. Kuidas internet ja tehnikavidinad meid ja meie suhteid mõjutavad, milliseid käitumisi see kaasa toob?



Laps võimupositsioonil. Kuulamise tähtsusest. 1. veebruar 2018
Saatekülaline: pereterapeut Meelike Saarna.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, õpetati vanasti. Teeks selle vanasõna ümber – rääkimine hõbe, kuulamine kuld. Kuulamisoskus on iga hea suhte alustala ja üldse üks olulisim suhtlemisoskus. Neil, kes oskavad teist inimest kuulata, on palju lihtsam olla nende inimestega kontaktis. Ja kui veel oskaks mitte ainult kõrvadega kuulata, vaid ka südamega, oleks maailm ilmselt palju helgem paik.
Saadet alustame teemal, miks mõnikord annab peres täiskasvanu oma võimupositsiooni lapsele ja kuidas see lapsele mõjub.


 Kellele kuulub perekonnas võim? 25. jaanuar 2018
Sedapuhku käib jutt perekonna struktuurist. Pereprobleemid tekivad tihti sellest, et perekonna ülesehituse mustrid on paigast ära. Ideaalis juhib perekonda vanemate liit kus partnerid teevad koostööd ja on kõrgemal hierarhilisel positsioonil. Lapsed on alumisel positsioonil ja alluvad selles hierarhias oma vanematele. Muidugi võivad ka vanematel tekkida omavahelised hierarhiad.
Mõnikord juhtub aga nii, et üks vanem on liidus hoopis lapsega ja teisel vanemal puudub sõnaõigus. Mõnikord taandub üks vanem perekonna juhtpositsioonilt alkoholi, haiguse või lihtsalt vastutustundetuse tõttu. Päris halval juhul juhib perekonda aga hoopis laps.
Kuidas mõjub selline olukord lapsele? Mida toob see kaasa partnerite suhtele?


Emotsionaalne vägivald. 19. jaanuar 2018
Saatekülaline: paariterapeut Kadri Sakala.
Emotsionaalse vägivallaga on asjad keerulisemad kui füüsilisega. Nähtavat jälge justkui ei jää, valu hinges võib olla aga sootuks teravam. Enamasti on emotsionaalse vägivalla armid kauaaegsemadki kui füüsilise löögi korral. Lapsepõlves saadud hingehaavad võivad anda end tunda kogu elu.
Paarisuhtes kogetud emotsionaalne vägivald lõhub usaldust partneri ja vastassoo vastu. Mis on emotsionaalne vägivald? Kuidas end selle eest kaitsta?


Mis on lein ja kuidas sellega elada? 11. jaanuar 2018
Saatekülaline: pereterapeut Naatan Haamer.
Oleme harjunud mõtlema leinast kui tundest, mis järgneb kellegi surmale. Ometigi on lein palju laiem mõiste. Kogeme leina, kui peame lahti laskma kellestki või millestki, millest me loobuda ei taha. Kogeme leina, kui kaob tervis, noorus, lõpeb paari- või sõprussuhe. Ka iseenesest väga positiivsete sündmustega võib kaasneda lein – näiteks saab su laps suureks ja lahkub kodunt. Leinas on palju erinevaid tundeid – ennekõike kurbus, tühjus, igatsus. Aga võivad olla ka tunded, mida me endale ega teistele tunnistada ei taha - viha, süü, häbi. Miks on oluline need tunded läbi elada? Miks ei ole mõistlik lemmiku kaotanud lapse leina uue koduloomaga summutada? Kas naised ja mehed leinavad erinevalt?


Paarisuhte ABC. 4. jaanuar 2018
Kui oled Peresaateni alles jõudnud ja ei soovi kõiki saateid üle kuulata, on see saade sobilik alustamiseks. Teen lühikokkuvõtte kõigist möödunud aastal kõne all olnud teemadest. Kui mõni teema puudutab lähemalt, saad vastava saate täispikkuses järele kuulata. Mõistagi on see tagasivaade ka hea koht kuuldu meenutamiseks. Sageli on teada-tuntud mõtete kuulmine uues kontekstis vägagi värskendav.


Traditsioonid ja aasta eredad hetked. 14. detsember 2017
Missugused Sinu lapsepõlvest pärit traditsioonid teevad südame soojaks kui nende peale tagasi mõtled? Kuidas sobitada erinevatest päritoluperedest pärit traditsioone uue pere loomisel? Ja luua uusi? Miks üldse traditsioone hoida?
Miks ja kuidas võiks möödunud aasta eredamad hetked - nii naudingud, rõõm, kui ka kurvastused ja õppetunnid veel korra (või mitugi) silme eest ja südamest läbi? Mõelda sellelegi, kes olid Sinu jaoks sel aastal olulisimad inimesed? Rohkem infot saates viidatud 5 aasta logiraamatu Aasta eredad hetked kohta saab siit.


Armastuse hoidmine. 7. detsember 2017
Saatekülaline: pereterapeut Aita Keerberg.
Armastus ja moraal. Kõrvalsuhted. Mis juhtuks, kui ühiskondlik norm oleks tähtajalised kooselulepingud? Kas teadmine, et 3-4-5 aasta pärast seisab ees otsus: uuendame suhet või läheme laiali paneb rohkem iseenda keha, hinge ja vaimu eest hoolitsema ning ka suhtesse enam panustama? Millal ja miks oleks mõistlik pidada "suhte arenguvestlusi" ja mis nende pidamist takistab? Oletamisest ja omistamisest. Kuidas konflikte hästi lahendada?

Naise seksuaalsus. 30. november 2017
Miks elutervel naisel võib paarisuhtes kaduda kontakt oma seksuaalsusega? Miks tema käed enam kallistuseks ei tõuse? Kuidas mõjutavad seksuaalsust tervise probleemid, väsimus ja väikesed lapsed, iha ja turvatunde kadumine? Kuidas hoida seksuaalsust?
Samal teemal on ka kuulajakiri.

Suhteoskused. 23. november 2017
Saatekülaline: psühhoterapeut Andres Sild.
Mis on psühhodraama ja PREP paarisuhte koolitus? Miks ja kuidas peaks omandama suhteoskusi? Turvalisus kui suhet koos hoidev liim. Mis on suhte purustajad? Kuulamise tähtsus. Miks on oluline teadvustada ja sõnastada oma ootusi suhtele? Ja neist ootustest rääkida. Suhte koos loomine. Mängulisus.
Mis on sinu elu lugu?

Leppimine. 16. november 2017
Leppimise ja lepituskatsete olulisus suhtes. Kuidas tülid nii lõpetada, et need ei jääks liivaterana hinge kratsima.
Kuulajakiri on kroonilisest probleemist: mees teeb tublisti tööd ja peab pere üleval, kuid naise silmis ei ole teda kaugeltki piisavalt kodus ei tema ega laste jaoks. Kirjale vastamine võimaldas arutleda kolme kannatusest väljumise võimaluse üle. Nendeks on: muuta olukorda, väljuda olukorrast või muuta suhtumist. Need valikud näivad valusad või võimatudki, kuid neljas variant on kannatus.

Piirid suhtes (2. osa). 9. november 2017
Saatekülaline: pereterapeut Tiit Kõnnussaar.
Mis on liiga hea mehe ja liiga hea naise sündroom? Sümbiootiline suhe ja iseseisvumine. Miks on oluline eristada oma tundeid ja vajadusi oma partneri tunnetest? Kuidas suhted vanematega mõjutavad tulevast suhet partneriga? Piirid ja lähedus. Kuidas tunda iseenda „jäämäe“ veealust osa ja kuidas seda teistele näidata? Mina-sõnumid. Kuidas öelda „Ei“. Piirid ja vastutus.


Piirid suhtes (1. osa). 2. november 2017
Saatekülaline: pereterapeut Tiit Kõnnussaar.
Miks on suhetes vaja piire? Mis juhtub kui piire ületatakse? Kas ja kuidas seada piire laste kasvatamisel? Milles erinevad intuitiivne ja teadlik kasvatus? Kuidas erinevad piirid ja reeglid? Mida on vaja piiride seadmisel silmas pidada?


Kroonilised ning lahendatavad probleemid suhtes. 26. oktoober 2017
 Millised on suhte kroonilised probleemid ja millised lahendatavad? Kuidas nendega käituda?
Kuulajaküsimus: missugust tähelepanu ja tunnustust oma partnerit ihkame?


Mis juhtub paarisuhtes, kui sünnib laps? 19. oktoober 2017
Saatekülaline: pereterapeut Siiri Tõniste.
Mis toimub perekonnas kui perre sünnib laps – kui paarisuhtele lisandub vanemlik suhe? Millised muutused kaasnevad lapse ootuse ja sünniga ning kuidas see mõjutab paarisuhet? Missugused on partnerite uued rollid ja ülesanded? Kuidas anda ja küsida tuge?


Pikaaegne armastus. 12. oktoober 2017 
Kas armastus on roostevabast või roostetavast materjalist? Mida teevad need armastajad teisiti, kel on õnnestunud hoida arm haljana ka läbi pikkade aastate? Ja mis paneb armastuse roostetama? Mis tekitab paarisuhtes tülisid? Millest tekib võõrandumine? Kuidas hoida usaldust?
Kuulajaküsimus: kas iga paar peab ilmtingimata võimuvõitluse läbima?


Seksuaalsus. 5. oktoober 2017
Saatekülaline: psühhoterapeut Meelis Sütt.
Seksuaalsuse kujunemine lapsepõlves. Miks on seksuaalsus paarisuhtes oluline? Kuidas hakkama saada ajal kui väikeste laste kõrval seks ja seksuaalsus ununema kipuvad? Mis mahub seksuaalsuse mõiste alla?


Paarisuhte faasid. 28. september 2017 
Kuidas romantiline faas läheb üle argipäevaks ja võimuvõitluseks. Kuidas vältida võõrandumist ja leida (taas)pühendumine?
Kuulajaküsimus: Mida teha, kui partnerid tahavad suhtes erinevaid asju? Kas kooselu on üks pidev kompromiss?


Miks me vajame suhet? 21. september 2017 
Vanemad kui lapse maamärgid. Millel baseerub õnnetunne? Egoismil ja partnerlusel baseeruvad suhted. Intellektuaalsed, sotsiaalsed, seksuaalsed, pragmaatilised, spirituaalsed, emotsionaalsed vajadused. Kuidas vajadustest teada anda ja kuidas neid vastastikku rahuldada?
Kuulajaküsimus: Miks tihti tõmbuvad inimesed, kes oma loomuomadustelt on vastandlikud?


Mees tänapäeva maailmas. 16. september 2017
Saatekülaline: psühhoterapeut Endel Talvik.
Inspireerituna saabuvast meeste vaimsele ja füüsilisele tervisele pühendatud Meeste Elustiilinädalast on juttu mehest tänapäeva maailmas: missugused on meeste suurimad mured ja rõõmud, kuidas olla mees muutuvate soorollide ja stereotüüpide ajastul, millises suunas areneb tänapäeva mees, kuidas mitte ätistuda, ...



Sissejuhatav osa. 9. september 2017
 Milleks inimesed tõmbuvad? Millised on perekonnaelu faasid? Millega arvestada mesinädalate faasis, millega siis, kui sünnivad väikesed lapsed ja siis, kui nad kasvavad suuremaks? Kuidas kujuneb lapse enesehinnang? Mis on perekonna jäävuse seadus? Miks inimesed tõmbuvad ja moodustavad paari?