Kui elus tekivad pinged, arusaamatused või korduvad mustrid, võib olla raske üksi selgust leida. Pereterapeudi/nõustaja ülesanne on luua turvaline, hinnanguvaba, mõistev ja toetav ruum, kus saab rahulikult peatuda, mõtestada toimuvat ning leida uusi viise edasi liikumiseks.

Sageli kasutatakse sõnu nõustamine ja teraapia vaheldumisi, kuid neil on mõnevõrra erinev fookus.

Nõustamine on tavaliselt lühem ja konkreetsem protsess. See keskendub kindlale küsimusele või olukorrale – näiteks suhtlusprobleemidele, elumuutustele või otsuste tegemisele. Eesmärk on pakkuda selgust, tuge ja praktilisi suuniseid, et edasi liikuda.

Nõustamine ei tähenda, et terapeudil on kliendile valmis lahendused või nõuanded. Nõustamise käigus uuritakse kliendi probleemi ja kaalutakse erinevaid valikuvõimalusi, et klient jõuaks enda jaoks rahuldava lahenduseni. Sageli tähendab nõustamine hoopis kliendi jõustamist, et ta jaksaks oma valikuvariante kaaluda ning neid ellu viia.

Teraapia seevastu on sügavam ja pikemaajalisem teekond. See võimaldab uurida korduvaid mustreid, emotsionaalseid kogemusi ja suhte dünaamikaid laiemalt. Teraapias ei tegeleta ainult sümptomitega, vaid otsitakse nende juurpõhjusi, et luua püsivamaid muutusi nii iseendas kui suhetes.

Teraapia annab võimaluse uurida, millised kogemused on vorminud meie maailmataju ning küsida endalt, miks reageerime elusündmustele just sellisel viisil nagu seda teeme. Terapeudi abil, läbi nende protsesside teadvustamise, on võimalik õppida alternatiivseid taju- mõtlemise- ja reageerimisvõimalusi, pöörama tähelepanu oma vajadustele ja tunnetele.

Iga inimese ja pere vajadused on erinevad. Mõni inimene vajab lühemat toetavat nõustamist, teine põhjalikumat teraapiaprotsessi. Esimesel kohtumisel saame koos mõelda, kumb just teile sobivam on.

Individuaalsele nõustamisele/teraapiasse võib pöörduda väga erinevate olukordade puhul:
kui elu häirivad suhteprobleemid või on tunne, et suhe ei arene päris nii nagu võiks; kui on raskusi piiride kehtestamisega; kui on lapsekasvatuse või hoopis vanematega läbisaamisest tingitud küsimused. Mõnikord pöörduvad inimesed stressi või hingevalu pärast, teinekord aga lihtsalt selle pärast, et tahaks end kellelegi neutraalsele kuulajale „tühjaks rääkida“. Mõnikord on vaja teha raske valik – muuta olukorda, muuta oma suhtumist või lahkuda olukorrast. Kokkuvõtvalt – pöördutakse, sest tuntakse vajadust mingi muutuse järele.

Mul on kahe teraapiasuuna väljaõpe. Töötan süsteemse pereteraapia (pereterapeut tase 7, kutsetunnistus 221200) ja skeemiteraapia (olen praegu superviseeritav skeemiterapeut) raamistikus.

Süsteemne pereteraapia:

Pereteraapia tööriistu saab kasutada ka individuaalses töös.

Inimene kuulub mingisse sotsiaalsesse kooslusse ning eelkõige on selleks perekond. Perekonnapsühhoteraapias vaadeldakse perekonda kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi. Traditsiooniliselt on perekonnapsühhoteraapia fookuses pereliikmete omavaheline suhtlemine ning suhete kvaliteet, perekonna erinevad arengukriisid ning nendega toimetulek. Aga samuti enda emotsionaalse küpsuse ning enese vajaduste üle ning enese mõju üle mõtisklemine

Skeemiteraapia püüab aidata inimestel mõista sügavaid lapsepõlves omandatud uskumusi ning otsida viise, kuidas neist kõige häirivamaid enese jaoks leevendada.

Lapsepõlv on õppimise aeg. Tugevaimad seosed ajus tekivad emotsionaalseimate sündmuste korral. Kord loodud seosed talletuvad mälus. Kui laps kasvab turvalises ja piisavalt vabadust pakkuvas keskkonnas, kujuneb baasusaldus elu vastu ja eneseusk. Kui lapsepõlves on mingi vajadus jäänud rahuldamata, teeb laps alateadliku järelduse või uskumuse enese ja/või maailma kohta.

Neid järeldusi/uskumusi/tõlgendusi kutsutakse skeemideks. Just nagu arvuti sügavuses toimuvad protsessid, mida me ekraanil ei näe, aga millest sõltub kõik see, mida me ekraanil näeme, on lapsepõlve ja noorukiea vajaduste täitumisest või mittetäitumisest tekkinud uskumused ehk skeemid sügaval inimese psüühikas peidus. Skeemid on nagu alateadvuse programmid, mis mõjutavad ja juhivad me taju, mõtlemise ja käitumise protsesse, tahame seda või mitte. Skeeme võib võrrelda ka läätsedega, läbi mille inimene maailma vaatab ja sõltuvalt läätse värvist võivad inimesed näha samu olukordi erinevates värvingutes.

Näited skeemidest:

         Usaldamatus/hirm saada väärkoheldud – uskumus, et saadakse teiste poolt kuritarvitatud, alandatud või muul moel halvasti koheldud ning sellest tulenev pidev kahtlus.

·       Puudulikkus/häbi – uskumus, et ollakse fundamentaalselt puudulik, alaväärne ja mittetahetud ning sellest tulenev häbitunne ja veendumus, et ei väärita teiste armastust, austust või tähelepanu.

·       Läbikukkumine – uskumus, et ollakse saavutusi nõudvates valdkondades (kool, karjäär, sport, jms) ebaõnnestunud. Inimene tunneb, et on rumal ja saamatu.

Inimestel võib olla aktiivne samasugune skeem/uskumus, aga sellest skeemist tõugatud käitumine võib olla väga erinev. Üks võitleb selle uskumusega, teine alistub sellele uskumusele, kolmas aga tahab selle uskumuse eest põgeneda.

Näiteks hüljatuse skeemi puhul, kus inimene usub, et talle oluline inimene jätab ta maha, valib skeemile alistuja alateadlikult oma partneriks just selliseid inimesi, kes polegi võimelised pühenduma ning kogeb hülgamist aina uuesti. Skeemi vältija väldib lähedust, et hülgamist vältida. Skeemiga võitleja aga klammerdub oluliste inimeste külge ning saab vihaseks, kui teisel on omad plaanid.

Kui soovida pikaajalisi ja püsivaid muutusi oma käitumises, et olla kas rõõmsam, rahulikum, koostööaltim tervem täiskasvanu, on vajalik kõigepealt saada teadlikuks oma uskumustest iseenda kohta. Pole mõtet lootagi, et inimene suudab loobuda püsivalt alkoholi liigtarbimisest, kui ta sisimas usub, et ta on väärtusetu ja teda pole kellelgi vaja. Pole mõtet unistadagi, et inimene õpib ise enda eest seisma, kui ta usub, et tema vajadused pole olulised ja teiste vajadused on alati tähtsamad. On asjatu arvata, et keegi suudab olla lahke ja empaatiline, kui ta veendumus on, et ta on teistest palju parem ja ülimuslik. Tähenärija ei suuda loobuda perfektsionismist, kui ta ei suuda natukenegi muuta teda käivitavat uskumust, et vaid täiuslik sooritus on midagi väärt. Klammerduja ei suuda anda oma partnerile rohkem hingamisruumi, kui ta ei teadvusta, et ta kardab kogeda hülgamist.

Öelda neile inimestele, et ära nii tee nagu sa teed ja püüa olla teistmoodi – parem/lahkem/hoolivam, zen’im/iseseisvam – jääb vaid pealispindseks soovunelmaks, kui inimene ei teadvusta ja muuda oma uskumust, mis tema käitumist juhib.

Kuni me oma alateadvust ehk siis uskumusi ei teadvusta, suunavad need uskumused me eluvalikuid, otsuseid, käitumist, tundeid. Usun, et meil on oma elu üle suurem kontroll, kui saame oma uskumustest sotti ja revideerime neist enesele kõige valu tekitavamaid. Eesmärk pole muuta kõiki oma uskumusi – see pole vajalik ega võimalikki, aga mõningaid, mis ennast- või teisikahjustavaid käitumisi esile kutsuvad, võiks ju vähemalt proovida muuta. Lihtsam hakkab.